Kodu kaugel kodust

Lõpetussõnad

2007-04-28T22:06:00.000+03:00

2006. aasta Alaska kogemuse blogi on lõpetatud: rohkem postitusi siia lisanduda ei tohiks. Sellesuvine seiklus - uuesti Alaskal, kuid seekord liustikul - on kättesaadav aadressil http://suslikute-alaska2007.blogspot.com/

Aitäh neile, kes lugemas ja kaasa elamas käisid! Ning eriti neile, kes sooja sõnaga meeles pidasid või ühendust võtsid =)

Koertelaagri video

2006-11-12T09:31:00.000+02:00

Koos sülari garantiist tagasisaamisega (vahetatud emaplaat) olen saanud tegeleda mitme kasuliku asjaga, sealhulgas suvel tehtud videoklippide Internetti üles laadimine.

See on enda lõbuks augustis tehtud videojupp, mis annab hea ettekujutuse laagris toimunust: mida õigupoolest tähendas "dog sled tour" turisti jaoks. Kvaliteet on iseasi küsimus: MySpace ruumipiirangu tõttu pakkisin videot kokku ning pilt on üksjagu teraline. Ometi on see parem kui mitte midagi, onju?

Naudi ja kommenteeri =).

Alaskale jõudmise video

2006-11-12T09:01:00.000+02:00

Kui ma tookord, kevadel, Tartust Alaska suunas liikuma hakkasin, ootas mind lennujaamades kaks kümnetunnist ooteaega (10 tundi Riias, 10 tundi Frankfurdis), lisaks 9-tunnine lend Frankfurt-Whitehorse ise. Seepärast võtsin kätte Maci iMovie programmi õppimise, mida jõudumööda nii mõlemas lennujaamas kui ka lennukis teha pusisin.

Lõpuosa (Skagwaysse jõudmine ja korteri vaade) lisasin suvel. Sisuliselt jäi video lõpetamata, sest kui esialgne plaan oli koertelaagri osa kohe sinna otsa panna, siis hiljem mõistsin, et tahan koertest eraldi video teha.

Tagantjärele fotod

2006-10-25T12:56:00.000+03:00

Kui Andre ühel mu viimastest tööpäevadest minuga laagris kaasas oli, klõpsis ta ka enda kaameraga. Valgust polnud palju ja päike madal (september ikkagi!), kuid kontrastid osa neist hetkedest meeldejäävaks tegidki.

Need on ühed vähestest fotodest, kus mina ka peal olen: tegin suvel tuhatkonna foto jagu, kuid et kaamera enamusel ajast minu käes oli, olen mina kaamerasilmale jäänud peamiselt väljaspool laagrit või (kui laagris,) siis istuva ja kaamerasse vaatavana.

Kuidas päev välja nägi?

Hommikul Dyea'sse jõudnuna tegime koerad korda ning jootsime kuivtoiduga segatud vett. Hommikuti on vaja, et nad liitrijagu vett enne jooksu sisse joovad, kuid et nad puhast vett ei taha, segamegi maitse jaoks eelmisel õhtul natuke kuivtoitu sisse.

Dusty poosetab nagu ikka ja alati kuudi otsas.

Koerad valmis, laotasime köied ja rakmed maha, panime ATV-l piduri peale, põhiköie esiotsa ankrusse (et koerad omavoliliselt mäkke jooksu ei saaks panna) ning rakendasime kutsad ette.

Fattyl tuli juhust kasutada ning kuudist kaugemale jäävad paigad üle nuuskida.

Kindaid harjusin ma tolleks ajaks juba kogu aeg kandma: köied lõhuvad peopesad ära ning nende pidev mahavõtmine ja tagasi peale panemine tüütu ja ebamugav. Kandsin suve jooksul vist 4-5 paari täiesti räbalaiks.

Kuuleksid sa seda kisa, mida koerad paigal seistes teevad!

Mäkke jõudes rakendasime koerad ATV eest kelgu ette ning sidusime nad kolmes kohas kaldapanga külge - ikka selleks, et 16 koeraga rakend omatahtsi teele ei saaks minna.

Kutsad tõstavad paigale jäädes uuesti kisa. See on nende viis öelda: "No lähme juba!"

Piisab aga liikuma hakata, muutub kõik vaikseks: jooksmine on ainuke, mida nad sel hetkel teha tahavad.

Grand Canyonis lendasid kõik linnud lääne poole

2006-10-05T02:10:00.000+03:00

...sest lihtsalt jube tugev tuul oli. =)

Kahju, kui sa midagi nii võimast ühel selle viletsamaist päevadest nägema juhtud: pilves külma ilmaga on sinu all laiuv üle kilomeetri sügav kanjon sama siniselt ilmetu kui fookusest väljas igav amatöörfoto halval paberil.

Tulemuseks on see, et päikesetõusus punava kanjoni asemel on see sinihall jäädvustatud vaid mu mällu, sest pildistada ei olnud siin hommikul ikka tõesti kohe mitte midagi. Ja kõige tagatipuks ei olnud meil ka aega paremat ilma oodata, sest lubasime Anjale lõunaks Las Vegasesse jõuda, ees aga ootas mitmetunnine autosõit.

Andre võttis siiski mõned kahvatuhallid fotod, et saaks vähemalt öelda, et seal tõesti käidud on...

Kui kusagil maailmas on olemas Eedeni aed...

2006-10-04T23:09:00.000+03:00

...siis on see Zioni rahvuspargis. Ausõna!

Kui me 3. oktoobri õhtul Zionisse jõudsime, ei plaaninud me seal kauaks peatuda. Ent nähes, kui ürgne oli see org ning kui palju ilu ta silmale pakkus, muutus plaan kiiresti: jäime rahvusparki kuni järgmise päeva õhtuni.

Kuni mõne aasta taguse ajani võisid kõik soovijad sissepääsutasu maksmisel oma erasõidukiga sellele tillukesele teele sõita. Sellest ajast räägitakse vähe ning tõsisel toonil: mitu tuhat autot kandideerisid mõnesajale parkimiskohale, masinad olid pidevas ummikus ning mõne kilomeetri läbimine võttis tunde. Zion tuli välja uue ning tänuväärse poliitikaga: autod tuleb jätta suurele parkimisplatsile ning orgu saab moodsa bussisüsteemi abil, kus propaani kasutav tasuta sõiduk peatub su ees iga 6 minuti tagant, terve päev.

Et peatusi on palju, väljud sa seal, kus süda lustib, ning kui oled valmis järgmisesse kohta sõitma, võtad uue bussi. Ja niimoodi kasvõi terve päev, hommikust õhtuni.

Ka loomad on uue süsteemiga rahul: inimesed püsivad valdavalt põhjalikult ehitatud matkaradadel ning bussijuhid sõidavad aeglaselt ja ettevaatlikult. Hirvi ja kalkuneid (mul ei ole aimugi, mis lind see on, aga ameeriklased kutsuvad neid igatahes "turkey" - olgu siis pealegi kalkun =D) näed sa pidevalt, igal pool, palju, korraga. Ja need ei ole inimeste toidetud loomaaia-asukad, vaid päris vabad metsloomad, küll inimestega harjunud. Toitmine on seal rangelt keelatud ning kontroll tõhus.

Andre kadus koos oma fotoaparaadi ja magamiskotiga parki juba ööpimeduses, mina panin telgi üles laagris ning läksin avastamistuurile pärast päikesetõusu. Kohtusime alles õhtul ning käisime erinevaid radu.

Andre ronis kuuvalgel 2000 jala kõrguse Observation Point'i otsa ning pildistas seal küll ööd, küll hommikut.

Mina võtsin ette pisut madalama Angel's Landing'u, mis pidavat üldjuhul umbes neli tundi aega võtma, kuid minul kulus selleks napilt alla kahe - samas liikusin ma ka otsustavalt kiiresti. Pikast autosõidust väsinud liikmed surisesid mõnusalt hingeldama paneval tõusul, kus ma pidevalt inimestest mööda liikusin. Kaks keskealist meest, kellest ma ülestõusul mööda läksin ning kellega laskumisel kohtusin (nad ei läinud tippu välja) hüüatasid mind nähes: "Nice to see you still standing!" Naersin: pidin vist väikese auruveduri moodi välja nägema.

Kõrgust kartvale inimesele need tõusud sobivad ei ole: ühel hetkel on sul all 200 meetrit otselendu, teisel 600... Viimane kolmandik on paksude raudkettidega varustatud päris tipuni välja, et oleks, kust kinni hoida. Muigasin, kuidas üks naine kahe keti vahel kätega maast hoides küürakil liikus ning raudpostile lähenedes sellest ähmiga kinni haaras. Samas tundsin ka austust selle inimese vastu, kes hirmu trotsides üles liikus.

Alla jõudes plaanisin veel mõnes tipus käia, kuid enne ühes kanjonis voolav oja üle vaadata. "Ülevaatamine" kujunes 3,5 tunni pikkuseks külmas vees reiteni pladistamiseks, sest iga käänaku taga tuli nähtavale uus ja meelitavam. Peagi selgus ka, miks kõigil peale minu spetsiaalselt jões matkamiseks mõeldud kummist jalanõud, püksid ja matkakepid olid - nii kaugele, kui läksin mina, oli vajalik ka spetsiaalne luba. Mina seda oma šortsides ja sandaalides muidugi ei teadnud.

Kui lõpuks tundsin, et hüppeliigesed pidevast külmast õrnaks ja valulikuks muutusid, pöörasin tagasi. Päris väljapääsu juures kohtasin ka suure seljakotiga Andret. Läksime koos tagasi parklasse, võtsime ühendust Anjaga ning otsustasime enne Las Vegasesse jõudmist Grand Canyon ära näha.

Ees ootas pikk sõit.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Bryce'i kanjon

2006-10-03T22:52:00.000+03:00

Mida lähemale jõudis päev, millal Las Vegases pidime olema, mida vähemaks jäi aega, et liikuda, näha ning olla, seda, tundub, kaunimaks muutusid paigad, millest möödusime. Bryce'i kanjon on päikeselisel päeval jalust niitev vaatepilt.

Ehk eredamaid näiteid selle kohta, KUI värvikirev see maastik on, tuleb Andre pildistamiskogemusest. Tema sõnutsi võtsid Bryce'is võetud fotod mälupulgal umbes 1,5-2 korda enam ruumi kui ülejäänud ning põhjuseks oskas ta tuua vaid seda, et NII paljude värvide salvestamine on töömahukam.

Mulle meenutas Bryce neid liivalosse, mida suviti rannas ikka tehtud on, kui lainemärjast liivast sorts sortsu haaval naljakad tornid tekivad - ehk ainult selle vahega, et Bryce'is on see kõik ERKPUNANE. Ja erkpunase all ma ei pea silmas tavalisest värvikamat liivakivi, vaid täiesti tavatult eredat PUNAST.

Kui keegi minu käest kunagi küsima peaks, mis on need kohad, mida Utah's kindlasti näha tuleb, siis Arches rahvuspargi, Colorado jõe kanjoni ning National Bridges kõrvale nimetan ma kindlasti ka Bryce'i.

Ning peagi ka Zioni rahvuspargi.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Grand Staircase ja äikesetorm

2006-10-02T23:58:00.000+03:00

Pärast Monument Valley äranägemist (ega seal palju midagi vaadata ei olnud: räpane inimrikas külaliskeskus ja kruusatee, kus sulle kõike mõeldavat ja mittemõeldavat kõva häälega pähe määrida üritatakse) ja üle Glen kanjoni tammi vuramist pidasime plaani kruusateel läbi Grand Staircase'i sõita.

Jõudsime teele ööhakul ning peagi muutus sõit pimedas pesulaual hüppamiseks. Parkisime auto kanjoni põhjas voolava jõe kaldale, sättisime üles telgi ning jäime hommikuvalget ootama.

Kella poole viie paiku hommikul äratas meid kerge tibuvihm ja eemal lööv välk, mis iga natukese aja tagant ümbritsevat valgustas. Mina tõstsin kui mitte öelda paanika, siis mureküsimuse kindlasti: läbitud teel oli näha mitu kohta, kus vihmaveed risti üle meie tee jooksevad ning ühes kohas endaga ka kolmandiku teest kaasa viinud. Teadsin, et kitsas kanjonis ajutise oja tekkimiseks piisab sellest, kui vihma sajab kusagil kõrgemal, ning tulvaveed on ses paigas ohtlikud.

Asi polnud sellest, et meid keegi ära uhtuda oleks saanud, kuid madalapõhjalise linnaautoga (pealegi, rendituga!) ma sinna kinni kohe üldse ei tahtnud jääda. Pidanud Andrega nõu ajasime end kiiresti püsti ning sõitsime tagasi maantee suunas.

Maanteele jõudnud, sai äike meid kätte ning Andrel jagus kauaks pildistamis-, minul aga magamisrõõmu.

PS. Kõik fotod on Andre tehtud, minu lõigatud.

Glen Canyon tamm

2006-10-02T22:01:00.000+03:00

(vaata seda väikest punast juppi all vasakus nurgas - olime vahepeal Arizonas käinud)

Suurtest tammidest mõeldes meenub vist paljudele kuulus Hoover Dam Las Vegase külje all. Andrew soovitust järgidest aga uudistasime Glen Canyon tammi, mis küll kuulsale hõimuvennale suuruselt alla jääb, ent sugugi vähem aukartustäratav pole.

Canyon Country Online andmeil on tammi kõrguseks 638 jalga ehk umbkaudu 310 meetrit.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Hirm lõunamaa ees

2006-10-02T01:43:00.000+03:00

Taas mõtlen, miks ometi tunnen end tõmmunahaliste kohalike seas ebaturvaliselt. Juhtus ju sama nii Istanbulis, Carcrossis (Yukoni territooriumil Kanadas) ning nüüd ka siin, Arizonas.

Neid kolme ühendab nii mõndagi:

1) kõrbeline, liivane pinnas, kus taimed kiduraks jäävad ja eriti midagi kasvada ei taha,
2) räpasus ringilendava prügi näol,
3) väikesed inetud hurtsikud.

Carcross tõuseb nende kolme seas pisut positiivsemana esile, sest see on ju ometi vaid väike liivaluiteline killuke keset muidu asustamata mägesid ja järvi. Türgis ja Arizonas on aga pilt sama nii kaugel, kui ulatub silm.

Ning veel: nii Türgis kui siin, Arizonas, vaevab olemist koduigatsus. Igatsus niiske külma õhu järele, isegi pahurate ja hallide nägude järele.

Ma ei ole kusagil mujal näinud nii palju laiskust ja niisama istumist, mis tundub tulevat sellest „meid-on-ju-nii-kuradima-palju!“ kultuurist ja suhtumisest, vähest kooliharidust ja meeste domineerimist. Ja ma lihtsalt täiesti ja südamepõhjani kardan seda.

Nädala aja pärast olen kodus.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Valley of the Gods ning võimatuna tunduv tee

2006-10-01T02:39:00.000+03:00

Mida teha siis, kui üldjoontes otsesuunas liikuv maantee äkki sõna otseses mõttes ära lõppeb ja su ees laiub 1100 jala (umbkaudu 350 meetri) sügavune hüpe alla tasandikule? Tere tulemast Valley of the Gods'i ehk Jumalate Orgu.

Mida teha siis, kui üldjoontes otsesuunas liikuv maantee äkki sõna otseses mõttes ära lõppeb ja su ees laiub 1100 jala (umbkaudu 350 meetri) sügavune hüpe alla tasandikule? Tere tulemast Valley of the Gods'i ehk Jumalate Orgu.

Pöörasime vasakule ning sõitsime 15 m/h kiirusega alla võimatuna näivast kiviseinast. Mokee Dugway sikk-sakid tundusid kiviseina külge kleebitud olevat, sest gravitatsioonijõud seal paigas igatahes ei toiminud - vastasel juhul ei näe ma ühtegi põhjust, miks see tee mäeküljel ikka veel alles peaks olema.

Mäletan, et esimesel hetkel arvasin ma, et see ei saa ju tõsi olla. Vaatasin alla tasandikule, kus siugles tilluke tee ning veensin end selles, et see on sama tee, mööda mida meie sõitsime. Sama tee, mis meid edasi viis. Sama tee, mis... ahhh, mis sellest ikka jahvatada – see oli muljetavaldav!

Kord alla saades ning ilmekate liivakivimonstrumite vahel seigeldes vaatasin ikka ja jälle seljataha, et iga kord uskumatult ohata: nad pidid ikka tõesti tahtma sealt seinast üles saada. Ja hea, et tahtsid, sest nüüd on see kogemus vaba igaühele, kel neli ratast (ehk isegi kaks, nagu meile vastu sõitnud Harley Davidsonide jadal) ning terake tervet mõistust, et teekond valges ette võtta.

Soovitan!

Mis aga Jumalate Orgu endasse puutub, siis on selle läbimiseks kaks võimalust: sirge asfalteeritud maantee või pesulauaks sõidetud kurviline kruusatee. Meie läksime muidugi viimase kaudu ;).

Põhimõtteliselt on see koht Monument Valley (tead küll seda tüüpilist westernide maastikku kivihiiglaste ja kaktustega) väiksem koopia, küll aga oluliselt inimtühjem ja sissepääsutasuta.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Natural Bridges National Monument – seni võimsaim vaatepilt

2006-10-01T01:29:00.000+03:00

Kui Arches’i rahvuspargis on siired kivikaared liivakivisse uuristatud, siis National Bridges’is on sama vaatepilt tugevas kivis. Pea saja meetrise läbimõõduga kaar on peidus sügava kanjoni sees: Sipapu on omasuguste seas üks suurimaid.

Arches’iga võrreldes on Natural Bridges 300 miljonit aastat vanem ning minu jaoks ka seda muljetavaldavam. Võib-olla on asi selles, et saabusime vahetult enne päikeseloojangut pühapäeva õhtul, kui inimesi enam eriti näha polnud – mõned üksikud vastutulijad välja arvatud – kuid Archesi (üle)rahvastatud iluga võrreldes oli see kogemus hoopis isiklikum ja kirevam.

Ning Arches’i üle 2000 (!) kivikaarega võrreldes on Natural Bridgesis demonstreeritud kolme: juba mainitud Sipapu, Kachina ja Owachomo.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Negro Bill kanjon ja Suckers‘ Crossing

2006-10-01T01:22:00.000+03:00

Kohe pärast Arches'ist lahkumist võtsime ette veel ühe sisse-ja-välja teeotsa Colorado jõe kanjonis ega pidanud seda kordagi kahetsema: nii õhtu- kui ka hommikuvalguses on ümbritsev iiiiiimeline, iseäranis paljude rantšodega, mis Professor Valleys rohumaadega laiutavad.

Tagasiteel me ööbimispaigast Colorado jõe kanjonis peatusime Andrew soovitatud Negro Billi kanjoni suul. Matkarada kanjoni nurka, Morning Glory kivikaare juurde on selge ja lihtne: 2 miili sisse, 2 miili välja.

Arches’i külastamisest ikka veel punane ja hell, valmistasin end Utah päikese eest korraliku päikesekreemi kihiga ette, kuid päike ise puges peagi kaitsva pilvekihi varju, nii et kõndimine mõnusalt jahe oli.

Matkarada on paljukasutatud: iga 5-10 minutit tagant näed vastutulijaid, enamjaolt laste ja koertega peresid. Teekond võttis aega umbkaudu kaks tundi, sest võtsime asja rahulikult.

Üle oja edasi-tagasi hüplev rada lahknes mitmes kohas pealtnäha sama laiusega teeradadeks ning pani proovile mälu, millist kasutades kanjoni sisse kõndisime – mitte et seal kusagil eksimise hirmu oleks olnud. Tagasiteel tõusis sellest natuke nalja =).

Kuivanud puu juures läksin mälu järgi üle oja, Andre aga jätkas samal kaldal. Umbes 50 meetri pärast kõlas teiselpool tihnikut ja vett pahane: „Miks see oja just siin kõige laiem peab olema?“ Andre polnud esimene, kes selle võltsülepääsu ees seisma pidi jääma ning iga uus jalapaar tegi selle aina usutavamaks rajaks.

2-3 minutit puhkimist ja okste raginat ning tagasi rajal ta, Andre oligi.

„Said kriimustada ka?“
„Ei.“

Lubasin, et kui järgmine kord sinna lähen, võtan kaasa sildi „Suckers‘ Crossing.“

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Arches National Park

2006-09-30T01:55:00.000+03:00

Minu juunikuise päikesepõletusega seda võrrelda ei saa, aga väga palju maha ta ka ei jää: Lõuna-Utah päike võttis mu heledalt nahalt oma lõivu.

Jõudsime Arches’isse öösel, pimedas. Sõitsime rahvuspargi kaugeimasse nurka välja, veetsime öö magamiskottides, auto allalastud esiistmetel (telgi ülespanekuks ei olnud ümberringi näha kohe ÜLDSE MITTE MIDAGI ja laager oli täis niikuinii) ning hakkasime hommikul taas läbi rahvuspargi tagasi sõitma, seekord valges.

Ainuüksi esimene pilk ööseks pargitud auto külgedele oli... „Vau!“

Olgu, ma olin varem näinud pilte sellest maastikust, kuid see, mis päris elusuuruses silmale avaneb on ikkagi midagi kaugelt, hoopis, enam, oi-kui-palju muud.

Tuule ja aja poolt vormitud liivakivi võtab kõige mõeldamatumaid kujusid ning Arches’ist leiad sa nad kõik. Kuhilad, tornid, kaared, augud – nimeta vaid!

Suurima kaare alla võid sa rahumeeles ühe täissuuruses jalgpallistaadioni paigutada. Tundub usutav? Mulle ka mitte. Aga ometi toimib.

Alustasime ligi 10-miilist matka Devil’s Gardenis, Primitive Loop nimelisel matkarajal hommikul ning, mis peaasi: vastassuunas. See kindlustas meile selle, et kondasime umbes poolteist-kaks tundi ühtegi inimest kohtamata. Vaated on sealjuures hingetuksvõtvad. Põrkasime teel kokku paari jänesepoisiga, kes Utah's üldse mingil põhjusel imetillukesed on - umbes nagu kõik rohelised taimedki.

Ka siis, kui hommikune päike väga kuri ei tundu olevat, ei tohiks seal ringi liikuda veepudelita - mida meie täpselt tegimegi. Ajaks, kui me pärast Devil's Gardenit mitu tundi hiljem auto juurde jõudsime, olin ma neelatanud ehk kaks korda viimase poole tunni jooksul, sest kurk oli väga valusaks kuivanud.

Devil’s Garden polnud ainuke koht, kus me autost kaugemale liikusime. Võtsime põhjalikult läbi enam-vähem kõik vaated ning osa matkaradu; alla pargi sissepääsu juurde jõudsime ehk poolteist tundi enne päikeseloojangut.

Külalistekeskusest muretsesin endale ka reisi ainukese "turistiatraktsiooni": Arches'i märgi, mis mu punasele talvejopele (talv! lumi!) imehästi sobida võiks =D.

Mõtlesin veel omaette, kui hea see oli, et me alles oktoobris liikumas olime: ma ei tea, milline juuli-august sealkandis tunduda võivad, kui oktoobrikuine päike tuulevarjus mu enda arvates julgelt kolmekümmet kraadi ületas.

PS. Suur osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Guardsman Pass

2006-09-29T23:58:00.000+03:00

Park City lähedal tõuseb mäkke järsk kruusatee, millele libeda(ma)l ajal vaid neljarattaveoga minna soovitatakse. See viib teelise tagasi Salt Lake City suunas, ent autoderohkele maanteele on ta vaat' et 180-kraadine vastand.

Üle kahe tuhande jala tõusev tee ronib järskude sakkidena mäeküljele, kus ta säravkollaste puude vahel läbi Guardsmani kuru läheb. Põhjapoolseil mäenõlvadel ilutsesid, kusjuures, ka septembri lõpus vanad lumeviilud. Huvitav, kui palju lund seal talvel siis maha tuleb?

Pesulaua-sarnane tee ei ole küll eriline linnaauto sõber (maasturid sõitsid meist rahulikult mööda), kuid eeldusel, et ma ülipikki vahemaid läbima ei pea, valiksin ma sellised kruusateed kuuerealise maantee asemel iga kell.

Otsustanud pärast kuru läbimist, et on parem Põhja-Utah's ringitiirutamise asemel osariigi lõunaosa rahvusparkidesse suunduda, läksime tagasi maanteele, et keskööl Arches'i rahvuspargi väravate ees peatuda. Enne maanteele jõudmist aga nautisime pisut sügiskirevat Cottonwood kanjonit.

Antelope'i saar keset Great Salt Lake järve

2006-09-29T23:34:00.000+03:00

Salt Lake Citys öisel ajal ringitiirutamine ei tundunud kõige parem mõte, ent plaani, mida teha ja kuhu minna, meil samuti polnud. Et Andrew oli minu Utah osariigi "must see" nimekirjas Antelope Islandile joone alla tõmmanud, võtsimegi suuna selle poole.

Pimedas kohale jõudnuna selgus aga, et saarele viiva tee väravad suletakse ööseks ning avatakse päikesetõusul. Pisut pettununa sättisime end ööseks mingisuguse kiriku parkimisplatsile (!) ning valgenedes asusime uuele katsele - seekord õnnestunult.

Antelope Island paistab silma igasuguste sarviliste loomade rohkusega. Pühvlid, antiloobid, hirved - ega ma neil eriti vahet ei teegi, aga see ei olegi tähtis, sest mõnusa vaatepildi andsid nad nii või teisiti. Inimestega harjunud pühvlid müttasid Andre lähenedes laisalt eemale ning lakkusid hüvastijätu asemel demonstratiivselt taguotsa.

Pisut ringi vuranud, peatusime külaliskeskuses ning seejärel rannaäärse dušikabiini juures. Seal saime ka tuttavaks ühe vanemaealise härraga, kelle tütar parasjagu tütart sünnitamas oli. Et naispere kindel käsk olevat olnud: "Mehed tulevad siis, kui asi läbi on!" tiirutas mees Utah's ning ootas põnevusega uusi sõnumeid.

Et saar aga võrdlemisi väike on ning künkad väljapaistvat vaatepilti ei tõotanud, pakkisime end peagi autosse ning Salt Lake Cityst põgusalt läbiastununa (hunnik brožüüre ning kaarte) sõitsime Park Citysse, kust Eesti mehed alles mõni aasta tagasi kuldsed olümpiamedalid koju tõid.

Seattle'il on mere maiku

2006-09-28T23:02:00.000+03:00

Kaheksatunnine ooteaeg Juneau - Seattle ja Seattle - Salt Lake City lennukite vahel andis meile võimaluse linnasüdant uudistama minna, mida me sooja päikese käes ka innukalt tegime.

Bussisüsteem tundub võrdlemisi hästi arenenud olevat. Olgugi, et õige liini leidmine natuke aega võttis, ei saa seda tegijaile eriti ette heita, sest kord asjale pihta saades käis edasine kiiresti.

Kuigi inimesed, autod ning kära mul pea kiiresti huugama panid, tuleb tagantjärele tõdeda, et tegelikult on see linn ilus: palju rohelust, pikk merepiir. Esialgu hämmastama pannud autode arv sai selgeks järgneva nädala jooksul lõuna pool liikudes: ka linnas on vahemaad nii suured, et auto loomulikuna tundub. Kuid mis seal salata, kõrghoonest linna panoraami kiigates oli see tohutu teedesüsteem inetu.

Silma jäi nii mõndagi veel: Mount Rainier kõrgub taamal justkui Denali (a.k.a Mount McKinley) keset eimidagit ning tundub oma lumise tuti tõttu keset päikesesära kohatuna;

Andrele varemnähtust meelde jäänud vaatlustorn tundub kesklinna hoonetest kõrgem ainult õige nurga alt pildistades;

vana kohviku paljunäinud aknalaual sisse kraabitud "Alaska" tõi ära silmadesse pisarad, sest vaikust, rohelust ning loodust igatsema hakanud olemine ei tahtnud kuidagi vaka all püsida.

Ma ei saa öelda, et ma Seattle'it täiel rinnal nautinud või sellesse armunud oleksin, pärast Skagwayd tundus selline kihin-kahin ikka tõeliselt üleliigne olevat, kuid midagi tähtsat oli linnal ometigi: mere maik. Ei usu, et ma kunagi kohas, kust meri enam kui hea jalutuskäigu kaugusele jääb (näiteks nagu Tartu =D), hea meelega elada tahaksin. Ja kui mitte muuga, siis mere olemasoluga tegi Seattle hiljem nähtud Utah'le, Arizonale ja Nevadale silmad ette küll.

Õhtul Salt Lake Citysse jõudnuna rentisime helehalli Chevy Cobalti, mis meid järgnenud nädala jooksul ka ringi tiirutada aitas. Sõnakuulelik hobu oli.

Lendasime Chuckiga!

2006-09-27T22:33:00.000+03:00

Kui suur oli minu üllatus ja rõõm hommikul Skagway Air kontorisse ilmudes, kui selgus, et me lennukit ka seekord Chuck juhib.

(Meeldetuletuseks: Chuck on piloot, kes mulle mu esimesel Skagway-Juneau lennul väikest masinat ka ise juhtida laskis ning elu täiest hingest nautima julgustas. Kohtusin temaga mõnel korral ka suvel, viimati koos Billiga Skagway Air grillipeol käies. Kui ma ühel hetkel kätte võtan ning lennutunde võtma hakkan (järgmisel suvel, näiteks =D), siis tuleb selles Chucki süüdistada. Sest teda tsiteerides "Ei ole vaja lendama õppida mitte selleks, et piloodiks saada, vaid et kordki elus tunda, mis tunne on masin üksinda õhku saada.")

Kahju, et vihmane ilm kõik kõrgemad tipud pilvedega kattis - oleksin tahtnud, et Andre ka neid teravaid mäemürakaid näeb. Samas näitasid pilved ja vihm värvidemängu: kahekordset vikerkaart üle Dyae oru lennates, seiklevaid päikeselaike sügava fjordi kohal.

Juneau lennujaamas tegime Andrega kokkuleppe: üks püsib kottide juures, teine saab liikuda. Minu liikumistuur läks poodi ja tagasi (kõht oli tühi), tema oma Mendenhalli liustikuni ja tagasi. Sealt ka need viimased fotod pärinevad.

PS. Kõik fotod on Andre tehtud, minu lõigatud.

Upper Dewey järv vol 2

2006-09-26T21:51:00.000+03:00

Olin suvel mitmel korral Upper Dewey järve (939 m merepinnast) juurde ronima sättinud, kuid mingil põhjusel ümber mõelnud: kord oli ilm liiga vihmane ja pilves (ning madalate pilvedega ei näe seal ikka tõesti mitte kui midagi), kord oli vaja kedagi tööl asendada, kord olid Andrew ja Chadiga muud plaanid.

26. septembril, päev enne ärasõitu, tegin aga tähtsa soovi koos Andrega teoks. Tahtsin kangesti näha, missugune on järv vastsadanud lumega, ning igatsesin vaadet, mis kõrgelt nõlvalt avaneb.

Nagu suvehakulgi, läks tõus läbi madalal asuva okaspuumetsa, kõrgemal kasvavate põõsaste ning päris üleval kidatseva tundravööndi. Oli vahva ära tunda kohti, mis eelmisest matkast tuttavad. "Näed, siin nägin tookord esimest korda lund," oli selle päeva lumepiirist ehk sadakond meetrit madalamal. Lumi oli värske ja sulas kiiresti: septembris ei taha päevane soojakraad veel külmale alla anda, kuigi septembri algus orgugi tugevad miinuskraadid tõi (mis mind hommikuti mütsi pähe panema sundis ja kogu ümbruse valgeks muutis). Mul oli jube hea meel, et mitmekümne sentimeetri paksune lumekord just tol öösel alla sadada otsustas, sest lumekuhilad olid ehk parimad lahkumiskingitused.

Võtsime asja rahulikult: peesitasime natuke matkamaja verandal päikese käes, turnisime lumistel kividel, ootasime pildi jaoks sobivamat ilma (mida, tegelikult, ju ei tulnudki). Kirusin valesti valitud pükse: minu kergest riided lemmikud toimisid käsnana ning kehasoojuse käes sulav lumi tõusis külma vee näol poolde reide.

Allatulemist alustades kohtusin Mike'iga: rõõmsameelne punapea oli samuti sooja päeva väikeseks ronimiseks valinud. Peagi Havaile tööle suunduv noormees oli särgigi seljast visanud!

Kahju, et ma ei teadnud, et see kohtumine viimaseks jääb: õhtul kokkulepitud kohtumine nurjus, sest autosuvilate juures õnnestus leida mul vaid ta auto, kuid mitte Mike'i ennast.

Järve ääres peatudes palusin Andrel minust üks foto võtta. Mäletasin, et mul on sarnane 10. juunist, kui Ryaniga sama järve ääres käisime. Tahtsin näha, kui palju on muutunud järv ja kui palju mina.

Mis sina arvad?

Peeaegu viimane tööpäev

2006-09-21T08:10:00.000+03:00

Kui ma eile õhtul seda ajaveebi postitust kirjutama hakkasin, oli selle pealkirjaks "Viimane tööpäev". Ja tõesti: esialgsete plaanide kohaselt pidin ma täna viimast korda mäel olema, et Richi ja Joega töötada ning oma händleriametile selleks suveks punkt panna. Patty poolt hommikul tõstetud draama ja hüsteerika (ma ei taha isegi seletama hakata, mis nimelt) muutis aga olukorda: olen täna vaba, ent arvatavasti töötan nädalavahetusel Patty asemel. Pattyt igatahes enam mäkke ei lasta.

(Ja täna õhtul püsin arvatavasti sõprade juures, sest ma NO TÕESTI ei viitsi kuulata Patty hala selle üle, kuidas talle liiga on tehtud. Iseäranis pärast seda, kui ta laagri juhatajat nelja tuule suunas saatis. Ma ei ole vist kunagi varem nii egotsentrilist inimest kohanud...)

Anyway.

Sain täna postkasti avades hiiglasuure üllatuse osaliseks: mulle vaatas vastu kodukootud postkaart poisilt nimega Kaarel. Seisin, ühes käes postkaart ning teises võtmed, ning lasin silmadel üle ridade joosta:

"Tere Maria

Lugesin Sinu blogi Alaskast ning kuna see oli väga huvitav, tekkis tahtmine Sulle kirjutada.

Mulle meeldib väga reisida ja nähes pilte Alaska (puutumatust?) loodusest, tekkis suur tahtmine ka seal olla. Olen kindel, et Sulle jääb sellest reisist mälestusi kogu eluks.

Ole tubli ja naudi igat päeva!

Parimat soovides,
Kaarel"

Ei perekonnanime, ei aadressi, ainult e-posti aadress.

Kujutad sa ette seda heameelt midagi sellist saada? Vapustav! Kahju, et ma noormehe aadressi ei tea, sest selline žest väärib pikka vastust. See postkaart tegi ühe pika-pika reisi läbi, enne kui siia jõudis. Kaarel, kui Sa seda blogi ikka veel loed, siis: SUUR-SUUR aitäh sellise üllatuse eest! Näitasin kaarti kontorineidudele ja tõlkisin kirjutatut, kõik vangutasid pead ja küsisid, miks nemad midagi sellist saanud pole. Ütlesid, et mul peab vist jube hea meel olema - jah, ikka oli küll =).

Tõstsin Tammy lahkudes oma tuba natuke ümber. Oleme korterisse vaid kahekesi jäänud ju: mina ja Patty. Suve fotod on nüüd pikalt-laialt ühel seinal, Calvin and Hobbes koomiksi pildid teisel.

Viimane tööpäev

2006-09-21T00:55:00.000+03:00

Apple'i (annaks taevas, et ajutisest!) rikkest ajendatud vahepaus blogi uuendamises ja e-kirjadele vastamises on andnud aega tähtis vähemtähtsast eraldada, kuid samal ajal ka osa teravaid emotsioone ähmastanud. Annan-oma-viimase-nädala-tegemiste-kroonika sarnased postitused ei ole mul kunagi eriti õnnestunult välja kukkunud... Proovin ometi.

Homme on viimane tööpäev. Viimane!

Täna lõunasöögiks kaasa võetud virsikuviile nokitsedes ja Katrinkale kirja kritseldades imestasin, kui kiiresti aeg kulunud on: alles see ju oli, kui ma maikuu lõpus sadamas seisin ning september mägede taga oli, nüüd aga on sügis käegakatsutavaks muutunud. Viimane tööpäev - või veel!

Ööd toovad korralikke miinuskraade, katavad muru tiheda jääkorraga ning sunnivad mu hommikul rattaga kontorisse vurades nii mütsi kui ka mõlemad kindad kasutusse võtma. Viimasel kahel päeval kestnud vihmasadu on küll sooja toonud, ent kõrgematele mägedele märgatava lumekorra poetanud. Puud võtavad kollaseid toone.

Pea kolmandik koeri (ning ka inimesi) on laagrist lahkunud. Skagway korterisse oleme jäänud vaid mina ja Patty, kuid kuna kumbki teineteist ei seedi, siis piirnevad me vestlused hommikuse "Tere hommikust!" ja õhtuse "Head ööd!" sooviga. Aga pole viga: sõpradega väljas veedetud aja tõttu olen ma korteris niikuinii harva.

Nii ebaloomulik tundub kogu see lahkumine. Mulle ei mahu siiani pähe see, et homme Joe ja Richiga viimased korrad mäkke jooksen. Kummikud, porised riided, paksud töökindad ja vihm - kuidas ma kõige selleta edasi olen, ah, ah??? Irvhambad võiksid siinkohal vist muiata, et ära muretse, Mann, küll Eesti sügiselgi sulle vihma anda on, eksole =).

Veetsin eelmisel nädalal kolm päeva laagrirahvast kaameraga terroriseerides - promo- ja treeningvideo tahtsid materjali, mille hankimise Robert julgelt mulle jättis. Hobustega veedetud päev oli keerulisim: et hobuse otsas turnimine filmimist ega pildistamist ei soosi, madistasin kogu päeva ratta seljas. Tegin vajalikud võtted laagris, istusin ratta selga ning kimasin hobustest ette, panin kolmjala püsti, võtsin vajalikud võtted, istusin ratta selga ning kimasin hobustest ette, panin kolmjala püsti, võtsin vajalikud võtted, istusin ratta selga... Kokku 9 tundi. Oi juudas, kui väsinud ma olin!

Mitu päeva "audis" olnud sülar pani mu video tegemise plaanidele piiranguid: täissuuruses fotod olid kinni arvutis, mis tööle ei tahtnud hakata. (PMU uuendamine tundus asja parandavat, kuid tagasi Eestisse jõudes läheb valge kallike igatahes garantiisse.)

Kui sülar homme streikima hakata ei otsusta, veedan viimase nädala arvatavasti videomaterjali kokku lõigates ja töödeldes. Õnneks oleme Robertiga juba kokku leppinud, et võin töö ka tagasi Eestis olles lõpetada, seega kiiret pole.

Naersin end täna raamatukogus e-kirju lugedes oimetuks: Chadi õnnetused on alati kusagil huumori piirimail. Millega ta viimati hakkama sai?

* Kutsus välja selle vene neiu, kellest suvel rääkinud olime, kuid ebaõnnestunult: too on, tuleb välja, juba hõivatud.
* Läks neiu keeldumisest ikka veel pahurana rattaga Flat-topi (mägi Anchorage'i lähedal) juurde sõitma, lendas üle "lenksu" ning veristas korralikult lõua.
* Tagasiteel Flat-topilt (ikka veel veritseva näoga) sõitis kummi naela otsa puruks.
* Pimedas ratast käekõrval kodu poole lükates ("otseteed" minnes) eksis ära.

Proovige te mulle veel öelda, et teise üle naermine ebaviisakas on! Aga ega's midagi, vaatame veel, kuidas minu ja Mike'i plaan Hainesis ratastega sõitma minna õnnestub.

Andre pole ikka veel siiamaile jõudnud. Olgu, kokkulepe oli, et ta hiljemalt 24-ndaks Skagwaysse ilmub, aga sellele vaatamata hakkab väike krabin vaikselt sisse tulema - pole temast Anchorage'ist lahkumisest saati kippu ega kõppu kuulnud. Arvatavasti seikleb kusagil täie rinnaga, mis muud =).

Alison Krauss and Union Station "Restless"

2006-09-14T09:22:00.000+03:00

Näinud, milline nägi välja minu ajaviiteks tehtud koertelaagri video, laseb Robert mul kolm päeva ainult kaamerale pühendudes koerte ja hobustega möllata, et seejärel kaks "ametlikku" promovideot kokku lõigata. Pole paha pildistamise ja filmimise eest palka saada! =)

Olen homse äratuskella 4.30-ks seadnud, et kell viis hommikul randuv Princess sadamas vastu võtta. Ilm on imeilus: säravselge taevas, erk päikeseloojang, tuulevaikus.

Viipasin sadamas õhtu viimasele laevale hüvastijätu.

Varsti tagasi Tartusse. Sõpradega veedetud õhtud venivad aina pikemaks ja pikemaks - lahkumistähtajad suruvad aja nii koomale, et uni teisejärguliseks muutub. Nii palju on alles jagada!

Käisin eile õhtul White Pass'ile jällenägemist soovimas. Mägede tipud on värskelt valged: lumepiir hakkab taas allapoole liikuma.

Suvesümboolika

2006-09-10T03:49:00.000+03:00

Minu toa seinale on tekkinud kogu suve tähtsamaist hetkist...

...ja lemmiksärgi seljale on koha leidnud pilt, mida vaid septembrini Skagwaysse jääjad kanda saavad - sest see alles septembri keskpaigas müügile antakse.

Karupoiste pilte

2006-09-09T06:09:00.000+03:00

Keegi ütles, et karu mäletab head toidu saamise kohta seitse aastat. Sel juhul on siin järgmisel aastal praegustele karudele (kolme-nelja aastased Coco ja Robyn, suur kaelavõruga pruunkaru, noor pruunkaru + mõned mustad kah) lisaks üks korralik karukoloonia - kui keegi neist nädala aja pärast avaneval jahihooajal maha ei lasta.

Kui meie "oma kaks karu" käivad iga päev all tasandikul ja kära peale mütsavad eemale, siis suur pruunkaru on nahaalne: tuleb väga lähedale ja teed ei anna. Tulemuseks on see, et mitmel päeval inimesi, püss seljas, üle silla juhatame - igaks juhuks.

Täna ka.

Tee koju - lennupiletid ostetud!

2006-09-07T04:09:00.000+03:00

JUNEAU - SEATTLE (Alaska Airlines)
6:50 - 10:13
28. september 2006

(ajavaru Juneau halva ilma puhuks, et enam-vähem kindlasti järgmisele lennukile jõuda - Juneau ilmad on üldjuhul VÄGA vihmased)

SEATTLE - SALT LAKE CITY (Delta Air Lines)
18:52 - 21:48
28. september 2006

(poolteist nädalat autoga läbi Utah, Arizona vms seiklemiseks)

LAS VEGAS - FRANKFURT (Condor Air - jälle)
14:40 - 10:35
8.-9. oktoober 2006

FRANKFURT - TALLINN! (Estonian Air)
14:20 - 17:45
9. oktoober 2006

Valik fotosid

2006-09-06T23:44:00.000+03:00

Erilised inimesed ja lahkumismeeleolud

2006-09-06T00:07:00.000+03:00

Kui ma eile koos töökaaslase Jamesiga ratta seljas meie maja poole sõitsin, juhtis ta mu tähelepanu autosuvilate parklale: see on pooltühjaks jäänud. Kui veider! Sõidan sealt pea iga päev mööda, kuid pole kunagi märganud, et Skagway tühjenemine juba nii kaugele on jõudnud.

Vähem kui kolme nädala pärast on sadamas viimane laev. VIIMANE! Ja siis, 27. septembril 2006, näen ma päeva, mil Skagways ei ole enam ühtegi turisti. Selleks ajaks on üle poole suvisest elanikkonnast samuti lahkunud.

Minu ärasaatmised algasid augusti lõpus. Esimesena lahkus Whitney, Chadi ja Andrew korterikaaslane. Seejärel kallistasin Anchorage'is viimast korda Chadi, kel pisarad põski mööda alla jooksid. Siis Lizi, keda ootamatult Anchorage'ist naastes uuesti kohtasin, kuna ta lahkumine paari päeva võrra hilisemaks lükkus. Eile läks Jenny.

Täna hommikul lahkus Andrew. Kohtume uuesti novembris või detsembris, kui Londoni ülikooli pärsia keelt õppima suunduv noormees Eestisse tuleb - ja see ei ole mitte niisama "kui ma kord tulen"-mõte, vaid kindel plaan.

Need ärasaatmised on ühest küljest nukrad ja teisest soojad. Olen lühikese suvega palju isiksusi (just nimelt, isiksusi!) tundma õppinud, nendelt palju õppinud, kasvanud, end väiksena tundma hakanud - kirevad lood tagasihoidlike nägude taga ei ole Jack Londoni raamatute leheküljed, vaid päris lihast ja luust inimesed. New Yorki teatrijuht, kõrge sõjaväepiloot, Aasias rändav lumelaudur, põhjas elavad koerajuhid, metsatulekahjudega võitlev tuletõrjuja (kahekümnendates naine!), USA idarannikult üksinda Alaskale kolinud noormees - Skagwaysse suveks kogunevad inimesed ja muljed on midagi muud kui kunagi trip.ee's kõlanud hoiatus: "Skagways lähed sa küll lolliks... usu mind... meie arvestuses on see ju ainult küla... olin seal neli kuud..."

Minu jaoks oli see suvi midagi hooooooopis muud.

***

Olgu, see kõlab ülepingutatult, romantikule omaselt ülevoolavalt ja ilukirjanduliskult (loe: jurana), aga kord suve jooksul on tundepuhang lubatud. Onju? Onju.

Aitäh, eelmise aasta Tartu, mida ma vihkama olin õppinud! Aitäh, need lõputud sügisel nutetud pisarad! Aitäh, kogu see tunnete segapundar, tänu millele ma siia sattusin! Aitäh, Ott, kes sa mu sünnipäeval pärast pikka-pikka vestlust ütlesid: "Aga Mann, äkki elu tahab sind millegi erilise jaoks ette valmistada." Ja aitäh, pere ja sõbrad, kes kogu sel keerulisel ajal kõrval oli.

Haavad on paranenud. Ja naerma olen hakanud.
Hakkan täna tagasilennupileteid ostma.

Koerad ja vihm

2006-09-01T05:11:00.000+03:00

Olen nüüd kaks päeva pea katkematu vihmasaju sees koertelaagris püsinud. Magamiskott ja ahjusoe katusealune on nii mugavad, et panevad unustama, milline kennel ja suurem osa ümbrust välja näeb: madalamais kohtades laiutavad pisikesed sood ja järved, kallakutel voolavad alla veejoad, kuutidevahelisel porisel teel vajuvad kummikud pahkluudeni sisse.

Koertele selline vihm meeltmööda ei ole. Neli viiendikku me karvastest kelgulistest püsivad oma kuutides ning pistavad nina välja ainult peatse söötmisaja või toidukoti krabina saabudes. Ülejäänud viiendik püsib väljas, olgu siis kuudi otsas või maapinnal. Mõni näide:

* Dusty on üks neid koeri, kes eluilmas kuuti ei lähe. Randy on öelnud, et ka siis, kui väljas -40 kraadi on, püsib Dusty kangekaelselt kuudi kõrval tavalisel lamamiskohal ning "sulab oma tunnelisse" mõne jala paksuse lume sees. Ka praegu istub ta täiesti südantlõhestavalt haledal ilmel oma kuudi otsas ning lennutab end raputama hakates õhku paksu veepilve.

* Katy on Randyle kuuluv noor emane, pika ja tiheda oranži karvaga. Tal ei ole eelistusi ei kuudis/väljas olemise ega ilma osas - kord läheb sisse, kord tuleb välja. See on pannud meid küsima, kas ta oma tiheda kasuka sees üldse tähele panebki, et vihma sajab ju.

* Tigerile ei meeldi ei kuut ega ka vesi. Õnnetuseks ei ole tal võimalik mõlemat korraga vältida: väljasolemise tähendab vihma, vihma eest peidus olemine kuuti. Sellele vaatamata püüab ta mõlemat vältida: püsib kuudist eemal, väljas, kuid märjal maapinnal istuma ega lamama ei nõustu. Sel moel magabki ta juba teist päeva seistes ning iga natukese aja tagant küljele vaarudes, et kukkuma hakates ärgata ning tasakaalu taastades uuesti magama jääda. Proovisime Randyga ta puude varju ümber paigutada, kuid ka sel on omad miinused: Tigeril on komme oma posti ümber tiirelda ning puu külge köidetud keti tõttu oli ta umbes ühe minuti jooksul end tihedalt puu ümber liikumatuks pununud. Paigutasime Tigeri tagasi oma kuudi juurde.

Veetsin tund aega kahe kenneli "kuivenduskraave" kaevates. Joe ja Richi kennelite vahel jookseb tõeline oja alla jõe poole ning õnnetu Peanuts istub oma kuudis, mis umbes 15-20 cm sügavuse lombi keskele on jäänud.

Tean juba ette, et homme mäel olles ei istu ükski koer puhkepauside ajal maha: olgugi hingeldades hoiavad nad porist eemale, mõni üksik erand välja arvatud.

Külalislahke maja mäenõlval

2006-08-30T17:52:00.000+03:00

Kaks Andre seltsis Anchorage'is veedetud päeva tõid mõtteid ja elamusi, millega ma varem kokku puutunud polnud.

Enne, kui me ööseks telgiga mereranda jääda saime, ootas meid paari tunni pikkune kõnd lennujaamast Anchorage'i lõunarannikule mööda paljukasutatud jalgrattateed. Taeva pimenedes sattusime rannavalli nõlval põdra jälgedele. Arutades, mis on eestikeelne vaste inglisekeelsele "moose"-ile (sest põder peaks ju "elk" olema, eks?), haarasin Andre vasakust randmest, et ta tähelepanu meie ees olevale teele juhtida: seal ta oligi, asfaltteel meie suunas rahulikult kõndiv põdrapreili.

Lause "Moose are trail animals" on kortelaagris veedetud ajast hästi mällu settinud: kui keegi teelt kõrvale astuma peab, siis ei ole see teps mitte põder. Liikusime teelt paar-kolm meetrit eemale ning lasime tal mööduda.

Meist mõni minut hiljem mööduva jalgratturiga peetud vestlus oli lühike:
"So, how many moose have you seen so far?"
"One."
"Oh, well I've seen four plus two porcupines."

Umbes poole tunni jooksul oli meie "põdraskoor" tõusnud kaheksani, nende hulgas noor vasikas ja ta ema. Viimastest möödasaamiseks tuli meil läbi põõsaste suur kaar teha.

Olime nii päikeseloojangu kui ka -tõusu ajal mererannas.

Hommikul tagasi lennujaama suunas ette võetud jalutuskäigul pakkus mööduva auto roolis olev keskealine naisterahvas meile küüti, mille me lühikese mõtlemise järel ka vastu võtsime. Esialgne plaan meid lennujaamas maha panna muutus:

*temaga ühte Anchorage'i keskkooli kaasasõitmiseks (Sheryl töötab mingisuguse haridusametnikuna)
*linnas ringitiirutamiseks (mina olin linnasüdames Chadiga käinud, Andre aga mitte),
*seljakottide mahapanemiseks tema kõrgel mäenõlval asuvas kodus, mille järel ta meid Flattop-nimelise mäe juurde sõidutas, et saaksime selle tipus ära käia,

*hõrgu õhtusöögi maitsmiseks koos tema ja ta tütre Kelleniga vaieldamatult seninähtuist kaunimais kodus - mitte ilmaasjata ei suuda sellele järsule nõlvale ronida vaid neljarattaveoga autod.

Sheryl pakkus meile ka ööseks nende juurde jääda, et hommikul puhanuna oma lennukile minna saaksime, kuid keeldusime, sest osa asju ootas lennujaama pakihoiust äravõtmist ning seljakotid ümberpakkimist: Andre oli kergelt öeldes, khm-khm, ülepakkinud ;).

[Ülapakkinud all pean ma silmas seda, et kui ma koos tema ronimisvarustusega - rakmed, köied, karabiinid, kaheksad - tagasi Skagwaysse tulin, kaalus mu seljakott 52 naela ehk ligi 24 kilo.]

Sheryl on palju matkanud ja ringi reisinud, isegi jalgrattaga läbi USA tulnud koos rinnavähi vastast võitlust toetava organisatsiooniga. Pere moto on reisida telkides, mitte hotellides ööbides. Ta on kord abikaasaga matkates kellegi uksele koputanud, et paluda luba eravaldusel telk püsti panna, ning lõpetanud õhtu mullivannis koos maja omaniku ja veiniga.

Ta teab, mida tähendab külalislahkus väsinud reisilisele. Lennujaamas teda tänades patsutas ta mind vaid õlale öeldes: "No problem - just pass it on."

(= "Ole mureta - lihtsalt anna see edasi.)

"We will," kõlas Andre kiire vastus. Mina olin lihtsalt sõnatu.

Pikk tee Skagwayst Anchorage'isse, läbi Fairbanksi

2006-08-29T17:59:00.000+03:00

Chadiga kahekesi ettevõetud autosõit Skagwayst Anchorage'isse oli ametlikult minu esimene "roadtrip" - mõni päev varem viimaks kätte saadud juhiload võimaldasid meie 1200-miilisest (ligi 1900-kilomeetrisest) teekonnast ca 500 miili minu nimele kirjutada.

Alustasime reede hilisel pärastlõunal: kuna Chad oli alles neljapäeval naasnud viiepäevaselt mägironimise kursuselt Hainesis, siis tahtis ta puhata ja asjad rahulikult ära pakkida. Kui auto ninaots lõpuks White Pass'i suunas mäkke hakkas tõusma, kiikasin tahavaatepeeglisse ja püüdsin endas pika reisi tunnet leida, kuid kümmekond korda sõidetud maantee Skagway ja Whitehorse'i vahel oli liiga tuttav selleks, et eriline tunduda.

Minekumeeleolu tärkas alles Kluane (häälda: Kluaani) rahvuspargile lähenedes: Haines Junctioni taga kõrguv varemnägemata mägi oli seda aukartustäratavam, et see tasase maa ja järve taga kerkis. Kui päikeseloojanguni tund aega jäi, vahetasime kohad. Chad venitas end kõrvalistmel välja, mina aga asusin rooli taha.

On üks postkaart, mis Alaska maanteed jube hästi kirjeldab: "Alaska maantee paneb mind küsima, kas inimene, kes selle ehitas, alles läks põrgusse või juba tuli sealt." Kui Kluane mäe nõlval on sinka-vonka tiirutav tee loomulik, siis tasasel pinnal panid need lõputud kurvid kulmu kergitama, sest teele ei jäänud asustatud punkte, mida tingimata läbima oleks pidanud.

Mida madalamale päike vajus, seda harvemaks liiklus jäi. Vaikuse tipptunnil sõitsin kaks tundi ühtegi vastutulevat autot nägemata. Mida see siis õieti tähendab - pooleteistsaja kilomeetri pikkuses vaid üht autot?

Kui me kesköö paiku puhkamisalal peatusime, et kohad vahetada, ning autoukse sulgemine salongis põlevad tuled kustutas, jäin suu ammuli tähistaevast vaatama: me ümber ei olnud kilomeetrite ja kilomeetrite (ja kilomeetrite... ja kilomeetrite...) raadiuses linnu ning pimedus seetõttu täielikumast täielik. Kahju, et virmalisi väljas polnud.

Järgmisel hommikul hakkasin Tammy poolt kaasa antud pakke avama. "Time to strech and throw the ball" kott peitis endas väikest ameerika jalgpalli, mida me parkimisalal edasi-tagasi viskasime. Chad on Philadelphia mis-iganes-selle-nimi-ka-on jalgpallimeeskonna fänn ning jagab asja päris hästi. Minu jaoks oli mängu kolm põhilist reeglit:

1. Tao kõik vastujooksvad vastased oimetuks.
2. Väldi ise oimetuks tagumist vastaste poolt (=või siis vähemalt tekita neile võimalikult palju ebamugavust enne, kui nad su oimetuks taovad).
3. Kui maas lebava palli peale tekib meestehunnik, püüa olla kõige alumine.

Chadi poolt antud jalgpalli algkursuse järel teadsin asja päris reeglitest natuke rohkem, kuid tõele au andes... on NEED kolm reeglit ikkagi põhilised.

Fairbanksi jõudes tiirutasime tund-poolteist niisama ringi, et linna näha, kuid tüdinesime autodest ja inimestest ja kärast kiiresti. Võtsime suuna Denali rahvuspargi poole.

Fairbanksi ja Denali vahel oli ka minu jaoks teekonna keerulisimaid osi, sest umbes poole tunni jooksul sõitsin pilvepiiril, tiheda udu sees; teel, millel eessõitjatest möödumine oli suuremas osas keelatud, ent kurvid ja liiklus tihe. Chad magas - ja nii vist oligi hea, sest püsisin valdavalt kiirusega 55-60 miili tunnis (ca 90 km/h, kiirusepiirang oli seal maanteele tavaline 65 m/h = 105 km/h), sest vähegi aeglasemalt kogunes selja taha teisi autosid, keda ei olnud ka ruumi mööda lasta; teel, kus piiratud nähtavuse tõttu (ehk 100 meetri ringis) hoolega äärejooni jälgima pidin, et kurvidest aimu omada. Paaris-kolmes kohas võttis hingamise natuke kinni küll.

Eestis oleks selle tee kiirusepiirang arvatavasti 50-60 km/h Alaskale omase 100 km/h asemel. Ja kolmandik neist autodest ei saaks tehnilisest kontrollist ka altkäemaksuga läbi.

Denali rahvuspark aga oli... mitte selline, nagu ootasin. Olen kuulnud inimesi rääkimas sellest, kuidas sealne maastik üks nende nähtust kaunimaid on, misõttu ka midagi hingematvat ootasin, kuid minult sai see peaasjalikult kommentaari: "Meenutab Carcrossi." Ära saa valesti aru: koht on kaunis! Sambliku ja puhmastega mäenõlvad muutuvad sügise lähenedes kollakas-punaseks, inimeste rohkusele vaatamata on ümbrus puhas, kärestikulised jõed vahutavad järskude kallaste vahel - kuid "hingemattev" oleks natuke palju palutud. See turistibusside rohkus lihtsalt lörtsib kogu vaikuse. Käraga reostamine. Ükski koht ei püsi vist eriline, kui nii paljud seda erilisust näha tahavad.

Väljaspool radu matkamiseks vajaliku loa vormistamine oleks Denalis tund aega võtnud, paar ahvatlevat kohta oli grislide aktiivsuse tõttu külastajaile suletud, ka loa olemasolul pidanuks me püsima etteantud territooriumi piires - jätsime Denali sinnapaika ning sõitsime edasi Anchorage'i poole, et teel mõni muu koht leida.

Sealt pärineb ka minu reisi erilisim vaatepilt: vihma järel päikeses sillerdav Alaska mäeahelik.

Teel peatust tehes avasin teise Tammy paki: karnelivalimaskide juurde käiv kiri käskis need pähe panna ja mõned vahvad fotod võtta, mida ma ka tegin, olgugi et Chadi peal =P.

Teel peatust tehes oli ilm piisavalt selge selleks, et McKinley ära näha.

McKinley või teisiti öelduna Denali, Põhja-Ameerika kõrgeim mägi oli mitte minu ootustele vastav, kuid omal moel - ma ei osanud oodata, et massiiv NII MASSIIVNE on! See kivihiiglane kõrgub katusena kõigi ümbritsevate mägede keskel nagu juulipäikeses helendav pilv, kuid ometi on see ju mitte pilv, vaid lõputu lume, kivi ja jää segu; inimelusid röövinud mürakas; kaunilt kohutav ja põhjamaiselt karm.

Seni, kui oma kaamera tõin, peitsid pilved tipu meie silme eest. Vaatasin binokliga jalamil vooklevat liustikku ja arutasin isekeskis, mis tunne võis Lizi isal ja vennal seal poolteist kuud tagasi olla, kui nad tipust ümbrust uurisid - kontinendi kõrgeim koht ikkagi. Lizi isa Eric oli umbes kümne kilo võrra kergem, kui Denalilt lõpuks alla tuli. Liz on öelnud, et ka tema peaks mõne aasta pärast "seal ära käima"; tooniga, millega tavaliselt kõneldakse poest piima toomisest - see tugevate isiksuste pere paneb mind siiamaani imestama.

Jõudsin Anchorage'isse, Alaska suurimasse linna pühapäeva pärastlõunal, kuigi pidin jõudma alles esmaspäeval. Vaatasime pisut ringi, tegime tutvust Chadi endise töökoha, kodu, kahe koera ja kooliga; vaatasime üle Iditarodi kelgukoerte võidusõidu stardikoha 4. avenüül; nautisime sooja päikest, mis pärast kolme nädalat kestnud vihmasadu Anchorage'i nägusid paitas.

Andre lennuk saabus samuti pühapäeval. Olime Andrega varem kokku leppinud, et kui võimalik, helistab ta Chadile ning uurib, millal ja kus kokku saada, kuna minu saabumise aeg etteennustatav polnud; kui aga ühendust ei saa, püsib lihtsalt senikaua lennujaamas, kuni ta üles leian. Kuna Chad oli oma telefoni Hainesisse jätnud, oli ühendusevõtmine välistatud. Et olin Chadile lubanud pühapäeva temaga veeta, Andret mõttetult lennujaama ootama ka ei tahtnud jätta, leppisin Chadiga kokku, et põikame lennujaama, kus Andrega esmaspäeva kohtumise aja ja koha kokku lepin, et seejärel Chadiga edasi põrutada - kuhu iganes suund ka ei võtaks.

Olin pärast pooletunnist (edutut) Andre otsimist just-just lennujaamast lahkumas, kui otsustasin igaks juhuks õue nurga taha vaadata. Minu üllatuseks seal ta istuski - oma kulunud t-särgi ja hiiglasuure seljakotiga. Kilkasin, hüppasin, naersin ja kallistasin. Olgugi, et nägime viimati 24. mai varahommikul, kui ma Tartus Riia bussi peale istusin, ei olnud mul tunnet, et vahepeal kolm kuud mööda oleks läinud. Oli nagu tavaline rõõmus kokkusaamine =).

Kohal!

2006-08-29T03:43:00.000+03:00

Tunned ära? =P

PS. jätaks vist mainimata selle, et... ta ülehomme ma-ei-tea-kuhu (= ja-ta-vist-ise-ka-täpselt-ei-tea-kuhu) läheb. Alaska sisemaale, Kenai poolsaarele, Inuviki, Dempsteri maanteele - põhimõtteliselt vist kõik, mis piisavalt kaugel ja eraldatud on. Niipalju siis eestikeelsest jutuvadinast. Aga sellele vaatamata oli meeletult hea meel tuttavat nägu Anchorage'i lennujaamas näha (ja valjude hüüetega kallistama joosta, et seejärel paar minutit eesti ja inglise segakeeles seletada).

=)

Kiiresti.

2006-08-26T02:16:00.000+03:00

Põrunud katkise netiühenduse otsas teen kiire sissekande enne, kui autoga Denali ja Anchorage'i poole põrutame - viimane päev Liziga... Esmaspäevaks olen Anchorage'i lennujaamas, eesti keeles tervitusi hüüdmas ja kallistamas. Mõtle vaid, eesti keeles! Inimesega! (=mitte koertega)

Autojuhiload käes, olen ka mina ehk 300-400 miili autoroolis. Järgmisel neljapäeval olen tagasi.

Juuli lõpu ujumine - selle suve ainuke

2006-08-18T08:36:00.000+03:00

Mitu nädalat hiljem mõtlen, et peaksin ühe tähtsa sündmuse siiski blogis ära mainima: suve esimene ja teine (=viimane) ujumaskäik.

Kolm sooja ja päikeselist päeva tekitasid juuli lõpus mõnusa suvise tunde, mida tänavakividel ärapraetuna supluse ja päevitamisega tähistada otsustasin. Chad leidis ujumise ideed kuuldes, et olen peast põrunud. Natuke järele mõeldes arvas aga, et... mis seal's ikka, teeme ära.

Ära lase end sinisest taevast ja kutsuvast mereveest eksitada: temperatuuri oli seal hiljem järele uurides umbes kümne-üheteistkümne kraadi ringis. Varbaga katsudes tundus vesi küll külm, kuid mitte NII külm, et hüppamata jätta.

Chad leidis oma philadelphialiku kulmukortsutusega, et parem on tossud jalga jätta, sest fjordi rannakivide teravad nukid ja väga järsk kallas ei ole parim koht veest välja saamiseks. Mina oma eestlasliku "ah pole ta nii külm midagi"-hoiakuga ainult muigasin.

Chadi ettevalmistamiseks kulus kaua aega: pudel julgustavat õllet, soe päikesepaiste, vee kahtlustav uurimine. Kui me lõpuks kahekesi kivil hüppevalmis olime ja ma kümnest allapoole lugema hakkasin (Chadi ettevalmistamiseks), plartsas Chad umbes viie-kuue ajal hooga sisse: kannatus katkes =). Lahminud kord-kaks kätega hakkas ta kalda poole ujuma, Mann naerust kõverast etendust kividelt jälgimas.

Minu enda vetteminek mõni minut hiljem ei olnud oluliselt erinevam: ahminud "šokistunud" kopsudega natuke õhku lahmisin end samamoodi tagasi kaldale. Oi juudas kui külm see oli!

Päev hiljem Whitehorse'i sõites tegime teise ujumispeatuse Carcrossis. Eelneva öö veetsime Carcrossi lähedal liivaluidetel, mis kunagise liustikujärve poolt jäetuna üksildasena mägede vahel istuvad.

Carcrossi-äärse järve vesi ei olnud väga oluliselt soojem, kuid piisavalt selleks, et enne väljaronimist kaks-kolm tervislikku tõmmet teha. Chadi jaoks oli see aga ikkagi liiga külm ;).

Tagasiteel aga plõksisin niisama.

Suvi ja füüsis

2006-08-18T08:15:00.000+03:00

Ajal, kui ma (sel suvel esmakordselt!) külmavõetuna teki all püsin, ohtralt C-vitamiini ja kõike joodavat tarbin ning uueks nädalaks terveks saada püüan, on hea teha kokkuvõtteid sellest, kuidas suvi mu kehale mõjunud on ja miks töö kelgukoerte suvelaagris üks "kuramuse hea trenn" on.

Tegin eelmisel kolmapäeval pärast töö lõppu natuke sörkjooksu: 19-ndalt tänavalt kaini ja tagasi. Teekond polnud pikk, ehk kolme kilomeetri ringis. Arvestades, et selja taga oli ligikaudu 12-tunnine tööpäev ning ees ootamas tavaliseks saanud äratus kell 5.45, oli sörk hea vahend enesetunde hindamiseks. Tulemused üllatasid mind ennastki:

* lihastes ei ole seda kangust, mis Emajõe kaldal sörkides keha gravitatsiooniga maa poole kisub - samm on kõrge ja kerge
* hingamine püsib rütmis iseenesest, ilma kunstliku sisse-sisse-välja, sisse-sisse-välja lugemiseta
* joosta oli hea. Hea!

Hiljem järele mõeldes ei oleks tohtinud ma nii üllatunud olla.

Keegi ütles suve alguses, et ta ei ole ühtegi händlerit nii palju jooksmas näinud kui Mariat. Juhataja Karen lisas sellele: "Work smart, not hard." Mida nad mõlemad silmas pidasid, on see, et ma jooksen liigagi palju. Oskasin vaid vastata: "Aga... mulle ju lihtsalt meeldib joosta."

Tõsi ta on: kui suve alguses jooksin mäkketõusul kelgu kõrval tihti selle jaoks, et end paremasse vormi SUNDIDA ja edasised tõusud kergemaks muuta, siis praegu teen ma seda selleks, et vormi HOIDA ja, lihtsalt, liikuda.

Iga pooletunnise tuuri jooksul on teatud kohad, kus end füüsiliselt pingutada tuleb:

* kelgu liikuma saades sellega alguses kaasa joosta, et koerte koormat kergendada, kuni nad tõusust üle saades hoo sisse saavad [jalad]
* järsul tõusul Kubota (=ATV) abi kasutamata kelku lükata või vähemalt selle kõrval kaasa joosta ning koeri hüüetega ergutada [jalad]
* ümber nurga liikudes tiimi vajadusel väljapoole tirida [jalad ning keha ülaosa, õlad]
* tagasi saades tiimi etteotsa joosta ning nad kinnitada, et juhtkoerad 180 kraadi tagasi pöörama ei hakkaks [jalad]
* tiime ümber pöörates neid kaarega väljapoole tirida [keha ülaosa, õlad, kõht]

Seega valdavalt saavad tuusti jalad, samal ajal kui kõhulihased võrdlemisi mugavalt puhkusel on ja kokteiliklaasist laisal kombel külma jooki luristavad. Kui jalad välja arvata, mõjub händlerina töötamine üldtreeninguna, mis ühtegi lihasgruppi eriliselt välja ei too, ent hingamise ja olemise kergeks ning une sügavaks muudavad.

Kahtlen, et tagasi Tartus olles sama palju jooksmas või treenimas viitsin käia: Emajõe kallas on iseenesest ilus koht, kuid pideva trenni jaoks pean iseenese seest mõne muu motivatsiooni leidma, kui vajadus end "elavaks joosta" ära vajub.

Viited suslikule netis

2006-08-13T06:18:00.000+03:00

Kui üks ajakirjanik (jätan hetkel veel nimetamata, kes ja kust) mulle eelmisel nädalal e-kirja saatis, mõtlesin huviga, kuidas mu blogi temani jõudis. Saanud vastuseks, et ta selle ühe teise inimese blogist viitena leidis, tõusis blogi lugevate inimeste arv suure küsimusena mõtete päevakorda.

Kui palju neid inimesi siis on?

Koertekoja foorumis kirjutab helenhunt: "leidsin netist eesti tydruku Maria blogi http://suslikute-alaska.blogspot.com/. Maria on praegu Alaskal ja tegeleb seal kelgukoertega, oma blogis kirjutab kelgukoeranduse igapaevaelust. paris huvitav lugemine."
(http://www.koertekoda.net/forum/viewtopic.php?p=115685&sid=0cc9258260187d18259d7711514639b8)

Flake kirjutab oma blogis: "leidsin siukese huvitava blogi nagu: http://suslikute-alaska.blogspot.com/ Eesti neiu Maria seiklemas/töötamas Alaskal. Edu ja jõudu talle sinna :)"
(http://flake.pri.ee/blog/?p=214)

Epp Petrone blogist leidis mu ka eespool mainitud ajakirjanik: "http://suslikute-alaska.blogspot.com/ Meie tüdruk Alaskal!"
(http://eppppp.tahvel.info/?p=247)

Olgu, trip.ee's hüüdsin ma oma blogi aadressi ise välja, kuid kommentaaride rohkus on sellele vaatamata imestama pannud. Ma ei tea, kuidas blogspoti lugejatel silma peal hoida, kuid millegipärast tundub, et lugejaid on hoopis enam, kui ma tean.

Kreisi päev

2006-08-12T01:47:00.000+03:00

Richie ja Cara töötavad alati koos, kuid nüüd, kus Richie paariks päevaks kuhugi muusikafestivalile sõitis, olin Cara händler mina. Esimene päev uue koerajuhiga kujunes nii, khm-khm, huvitavaks, et isegi Cara lõuna paiku mainis, et peaksime ettevaatlikumad olema - asi kiskus jubedamal kombel igasugu ekstreemsuste sekka.

1.

Ainuüksi päeva esimesi sõite lõppes sellega, kuidas ma kõigi turistide silme all koertetiimi poolt jalge alla tallatud olin. Kuidas?

Vahetult pärast paigalt liikumist näris Dolly oma kaelakinnituse läbi - et olime juba liikumas, leppisime Caraga kokku, et vahetame selle siis, kui üleval fotode võtmiseks peatume. Ümberpöörde paigale lähenedes aga võtsid koerad nurga väga madalal kiirusel sirgeks, mille tõttu tiimi juurde jooksin ning neid põhiköie abil ümber nurga aitama hakkasin. Haarasin köie Dolly ees, ta ehmus ja hakkas taganema.

Vahetasin asendit: võtsin köiest kinni Dolly taga, et ta minust eemale ehk ettepoole jookseks ning tema taga olevaid koeri ei segaks. Edasine toimus kiiresti.

Dolly tegi mingil põhjusel mõne sekundiga minu ümber ringi. Mõlemad põlved tema köiega kokku köidetud, lendasin koos tiimiga pikali. Keerasin end kõhuli, katsin pea ja kukla kätega ning tundsin, kuidas koerad minust üle jooksid. Siis vaatasin üles, et näha, kust suunast kelk tuleb, nägin pea kõrgusel lähenevat põhiköit, sukeldusin uuesti ning keerasin end kelgu eest eemale.

Cara ei näinud midagi: ta oli parasjagu kelgu taga seda lükkamas, et koeri aidata, ning märkas, et midagi toimunud on, alles siis, kui ma ootamatult kelgu teisel küljel nähtavale ilmusin. Kõike näinud ja filminud turistid ei öelnud samuti midagi: kõik toimus nii kiiresti ja "professionaalselt", et nad ei hoomanud, et see oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda ning võinuks lõppeda sellega, kuidas kuue inimesega kelk must lihtsalt üle sõidab.

Viuh!

Jalgade värisedes tegutsesime tavalisel kombel edasi. Inimesed mikrobussi aidatud, puhkesime Caraga hüsteeriliselt naerma - see oli liiga naljakas, et tõsiseks jääda. Kõik ülejäänud vaatasid meid küsival pilgul: "Mis juhtus?"

2.

Cara oli koeri turvakinnitusi avamas, kui end kelgul istuvatele turistidele tutvustasin. Minu eest istuv vanaproua küsis inglise keeles: "Kas sa oled sakslane?" - "Ei, Põhja-Euroopast." - "Kust nimelt?" - "Eestist."

Minu varrukast haarates kostis ta ootamatult eesti keeles: "Tere!"

Jäin tummalt vahtima: kas ta oskab vaid üht sõna, või on tõekombel eestlane? Minu kimbatust näinud naine jätkas, ikka veel eesti keeles: "Mis su nimi on?"

Tegin vist tükk aega öööööö-taolist häälitsust, enne kui end piisavalt kogusin, et vastata. Tõesti, nii oligi: kõigi nende inimeste seast sattus (minuteada) ainuke suvel siia tulnud eestlane minu kelgule. Tartust pärit, kuid Californias elav Milvi oli juhtunust sama üllatunud kui ma ise.

3.

Koertetiimi alla jäämine peaaegu unustatud, jäime samas kohas uuesti hätta: tiimi etteotsa pandud juhtkoer suundus pöörde asemel koju, kennelisse. Eestikeelseid vandesõnu kasutades aitasin tiimil kitsalt metsateelt tagasi pöörata.

Noortekoolitaja kõrvaltoast

2006-08-09T06:09:00.000+03:00

Ajasime õhtul sohval istudes juttu: elust, koertest, selle firma juhtimisvigadest... Kuni äkki selgus, et nii mina kui Tammy tegeleme ühe ja sama asjaga: keskkoolinoortele suunatud meeskonnatöökoolitustega.

"Mida muffi!?" Olin hämmelduses. Tammy oli ka.
Kumbki meist ei osanud arvata, et teine millegi sarnase kallal tegutseb: mõlemad oleme siin laagris vähelõõpivad töökad sõbralikud händlerid.

Mõne minuti jooksul muutus vestlus hoogsaks, "Kuule, aga kas sa seda tead?" meetodite uurimiseks - kaks sama vanusegrupiga tegelevat noort inimest avastasid äkki, et suur osa vahendeist, mida nad kasutavad, on sarnased; et suur osa mänge, mida nad koos noortega läbi teevad, on sarnased; et viis, kuidas koolitusega tegelev organisatsioon jalad alla sai, on sarnane. Tammy Neeb on üks Focus Training noortekoolitajaist, youth market coordinator täpsemalt. Reisib üle terve USA ning korraldab töötubasid, nii kord kuu-kahe jooksul.

Mind ei hämmasta mitte nii väga see, et maailma teises otsas väga sarnase asjaga tegeldakse, kui see, et kumbki meist siin keskkonnas noortega töötava inimese moodi ei paista.

Pärast seda käte ja jalgade abiga ühele poole saadud vestlust tunnen taas, kuidas suvega kogunenud ideed justkui paisu taha kinni hoitud veena välja tahavad saada.

Leisi, paneme teid uuesti proovile (=ja ennast ka), mis arvate? Nagu eelmisel sügisel?

Karupoisid Robyn ja Coco

2006-08-06T07:30:00.000+03:00

Kaks karupoissi, kes terve suve Dyae tasandikel jalutamas on käinud, on viimase nädala jooksul oja möödas üles "jooksva" lõhe tõttu iseäranis jultunuks muutunud. Nimetasime nad Chadiga isekeskis Robyniks (minu karu, helepruun) ja Cocoks (Chadi oma, tumepruun).

(Muideks, kui vaatad seda fotot, siis kõik silla all vees olevad hallid triibud on kalad, nii umbes 10-15 tükki.)

Kõik algas ehk nädalajagu aega tagasi, kui üleval mäel olevad kelgujuhid said laagrisse sõitvalt bussijuhilt raadio teel teate, et me karud laagrist vaid ühe jõekääru kaugusel kala püüavad. Mina, Mike ja Richie tuiskasime kohe asja uurima, mäenukilt vaadates on ju kogu tasandikuala justkui peopesal. Jah, tõesti: pruunkarud plartsusid kahekesi esimeste käppadega ojas ringi ja suundusid, kalad suus, rahulolevalt mäkke tagasi.

Kahe tunni pärast uuesti.
Veel kahe tunni pärast uuesti - aga seekord kuni meie jalakäijate sillani välja.

Mida tähendab "meie jalakäijate sild", küsid sa? See tähendab umbes 30-40 meetri kaugusel kogu sellest TROBIKONNAST LOLLIDEST TURISTIDEST, kes hüüete "Oh my god! Oh my god!" saatel üle silla tulid ja kaameratel käia lasksid: lõhet püüdev pruunkaru ei ole päris igapäevane vaatepilt.

Olin sel ajal üleval mäenukil Richie, Cara ja Mike'iga. Seisin seal teades, et karu ei lähe nii suurt hulka inimesi tülitama, kuid süda puperdas sees sellele vaatamata: nii lähedalt on karu ohutu vaadata ainult loomaaias.

Mõnikümmend minutit hiljem saime taaskord raadio teel teate, et Liz ja Joe pidi ühe karu vahetult koerte kohal asuva 25-jala kõrguse kaljunuki pealt valjude hüüetega eemale peletama - karude mäkkemineku koht on laagrist kahjuks vaid poolesaja meetri kaugusel.

Jäin õhtul laagrisse ööbima: Randyga kala püüdma, Chadile laagrit näitama, end välja magama. Kella kaheksa paiku õhtul saime uue "karuhäire": Coco seisis vahetult laagrivärava taga ning vaatas üle õue minevale Mannile uudishimulikult otsa. No tore-tore. Lähemale tatsav Randy sõneles iroonilise muigega, et Spider (teistest pisut eemal põõsaste vahel olev koer) mõtleb oma kuudi otsas istudes vist: "Holy s..t!"

Jälgisime karusid värava juurest. Kui mesikäpp oja mööda põõsaste vahele kadus, lõppes Randy kannatus: koerteni on sealt alla 10 meetri. Ta kutsus vaid Matti endaga kaasa ning kadusid kahekesi teise silla juurde kära tegema.

Mina jäin veel kümmekonnaks sekundiks, võtsin kaameraga ühe kiire klõpsu ja lippasin koos Chadiga neile järele. Õhtu tipnes sellega, kuidas Randy karu väikeste kividega loopides oja teisele kaldale püüdis ehmatada - sai, kusjuures, pihta ka.

Öösel kella kahe paiku tõusis laagris uuesti vali haukumine. Üks koertest tõmbas end ketist lahti ja hammustas teisel reide. Arvatavasti ehmatas loomi lähedal luusiv karu.

Nüüd on nad igal päeval korra laagri lähedal kala püüdmas käinud, kuid hoiavad õnneks teisele kaldale.

Augusti lõpu plaanid ja kaks sõpra, kelleta suvi teistsuguseks oleks kujunenud

2006-08-04T06:40:00.000+03:00

Tulin just vihma all rattaga Chadi ja Andrew juurest. Vaatasime ühe silmaga "Seinfeldi", jagasime oma reisikogemusi, vaatasime fotosid, sõime Chadi küpsetatud lesta - tundsime reede õhtust mõnu. Andrew osutas mulle Utah osariigi kaardil kohti, mida kindlasti külastada tuleks.

Otsustasime järgmisel nädalavahetusel kolmekesi Kluane (häälda: Kluaani) rahvusparki matkama sõita ning panime Chadiga paika augusti lõpu reisiplaanid.

Chad sõidab 24-nda õhtul või 25-nda hommikul oma autoga läbi Denali rahvuspargi Anchorage'isse, kus tal 29. augustil ülikooli õppetöö algab. Lähen temaga kaasa, et 28. augusti hommikul / pärastlõunal Anchorage'isse jõuda ning seal kauaoodatud külaline lennujaamas vastu võtta - olgugi, et viimane juba 27-ndal saabub.

"Do you see that stop sign?"

2006-08-03T06:43:00.000+03:00

Esimene katse autojuhilubadeks vajalik sõidueksam ära teha ebaõnnestus ja seda ühel kohutavalt nõmedalt lihtsal põhjusel: jätsin kaks stopp-märki tähelepanuta ja sõitsin mõlemi alt täie südamerahuga läbi.

Üks neist oli kõigele lisaks kohe politseijaoskonna ees, State'i ja 2. tänava nurgal, sõidueksami esimese 30 sekundi sees. Tagasi jaoskonna juurde jõudnuna kutsus politseiametnik mu enda juurde ja vestlus nägi välja järgmiselt:

- "Do you see that stop sign?"
- "That's a yield sign over there." (osutan tänava teisel poolel asuvale märgile)
- "No, I mean THIS sign right over here" (näitab tema mulle ehk 5-6 meetri kaugusel puu varjus olevat märki)
- "Oh..." (ja lisan mõttes vaikselt: "Crap.")

Neljapäeval uuesti.

Kolm lolli harjumust

2006-07-26T01:03:00.000+03:00

Kohalikel (või ehk ka ameeriklastel üldiselt?) on kolm lolli harjumust, millega harjumine mulle üle jõu tundub käivat: põhjused selle käitumisviisi taga on nii erinevad sellest, mida mina mõistlikuks pean.

1. Pidev "How are you?" küsimine

Olgu, lauset: "Kuidas läheb?" kasutan ka mina võrdlemisi tihti, kuid erinevalt inimestest siin teen ma seda siis, kui mind tõesti HUVITAB, kuidas kellelgi käsi käib, ja KUI MUL ON AEGA vastust kuulata. Ameeriklastel aga on "hai-hau-aa-ju" muutunud brittide "How do you do"-sarnaseks tervitusviisiks selle erinevusega, et erinevalt brittide kasutatust eeldab "How are you?" ka tegelikult VASTAMIST, kuidas sul läheb. Samal ajal peetakse ebaviisakaks seda, kui sa oma tegemistest pajatama hakkad: vastata tuleb lühidalt ja kiiresti, paari sõnaga.

Esimesel paaril nädalal sattusin ma pidevalt segadusse, kui tänaval vastu tulnud kohalikud oma sekundipikkuse "Hi, how are you?" tervitusega lagedale tulid, sest kiirus, millega kaks inimest teineteisest mööduvad, eeldas minult vastamist ühe-kahe sekundi jooksul. Ma lihtsalt ei jõudnud reageerida enne, kui vastutulija juba möödunud oli!

Olen paaril korral pahaselt mõelnud: "Mille pagana pärast te kogu aeg seda küsite, kui teate, et vastus "Good, how are you?" mitte muffigi ei tähenda!?" Nüüd olen leplikum: see on lihtsalt üks neid asju, mida nad teevad, olgugi, et sel mitte mingisugust mõtet pole. Ka eestlastel on veidraid kombeid (nagu näiteks kama söömine), eksole.

2. Jalanõude sees kandmine

Juunis nädal aega kestnud päikeselise ilmaga mahtus nende komme jalanõudega toas käia mulle veel kuidagi pähe (kuigi ma seda heaks ei kiitnud), kuid praeguse vihmasaju ja poriga käib see üle mõistuse. Kas kujutad ette händlerit, kes oma 10-tunnise õues veedetud tööpäeva lõpuks üleni tolmune/porine/karvane/märg on? Väga hea. Nüüd kujuta ette, kuidas seesama händler oma kummikutega rahulikult elutoa vaibale astub ning teekonna magamistuppa poriste jälgedega ära märgistab - tere tulemast minu argipäeva koos lohaka hipist korterikaaslase Pattyga. Taevas tänatud, et ma temaga tuba jagama ei pea!

Meile külla tulevad inimesed astuvad julgelt välijalanõudega tuppa ning küsivad mu varbaid nähes imestunult, kas nad peaksid ka saapad jalast võtma. Teistele külla minnes kiirustavad nad mu kommet jalanõud jalast võtta nähes ütlema, et ma ei pea seda tegema.

Minule meenutab see kodudesse suhtumine hotellis elamist: kuivanud pori jäljed põrandal ei ole need kodud teps mitte koht, kus hubaselt sussidega kööki teed tegema tatsad.

3. Jootraha eeldamine teeninduse kvaliteedist sõltumata

Ma ei ole eriline jootraha fänn, sest siiras "Suur aitäh!" tundub mulle oluliselt tähtsama tänu sümbolina kui pihku pistetud rahatäht. Samas mõistan, et söögikohtades on see lihtsalt üks kirjutamata reegleid, umbes samamoodi, nagu noa ja kahvli kasutamine.

Mäletan oma kimbatust, kui eelmisel suvel Lavazzas lõunat süües klassikaaslane Gaili meile söögid lauda tõi ja eestlaste kommet jootraha mitte jätta kurtis: võõrale ettekandjale jootraha andmine sobib veel, aga tuttavate, veel enam sõprade puhul on see kuidagi odava maiguga; umbes nagu "Ma hindan seda liiga palju, et seda rahas hinnata". Ma ei tea siiamaani, kumb käitumisviis parem oleks olnud: jootraha jätmine või mittejätmine? Ei oska vist kõige paremini selgitada...

Siin aga peetakse jootraha andmist nii iseendastmõistetavaks, et see peaaegu solvav on. Olen kuulnud me bussijuhte korduvalt pahandamas, kuidas muidu väga tore grupp väga vähe jootraha jätnud on. Muffi küll! Ma lepiks kümneid kordi enam nende vahvate inimestega, kes koertelaagrisse tulles mu heameelest naerma panevad, kui ülekaaluliste nina kirtsutavate prouadega, kes lahkuvad, jättes mind halva tuju, kuid dollaritega tagataskus - umbes nagu korvaks see rahatäht üleoleva suhtumise.

Austust ei saa rahaga osta.

Tean kaht korda, kui siin õhtust süües jube hea meelega jootraha jätnud olen tundes, et see teenindus, mille osaliseks sain, seda väärib. Mõlemal korral oli see väike sadamas asuv kalarestoran, Fish Company.

1. Väljanägemiselt ehk 18-aastane poiss ei olnud just kõige professionaalsem kelner - ajas klaasi ümber (õnneks tühja), kaotas meie tellimuse ning küsis seda kaks korda - kuid tema lausa muigamapanev püüdlikkus ning siiras naeratus, kui me pärast selle veeklaasi ümberajamist ja minu lõbusalt naermapuhkemist vestlema jäime, jättis vist mõlemale mõnusa tunde.

2. Meid teenindanud ettekandja unustas vist tellimuse kööki anda vms: ootasime oma kala ja kartulit 45 minutit, meist hiljem saabunud paar sai kõrvallauas sama toidu 15 minutit enne meid. Lõpuks koos vabandustega taldrikud toonud ettekandja keeldus meile arvet toomast, sest "pärast meie nii kaua ootama panemist ei saa Fish Co meilt raha küsida, see lõuna on nende kulul" - jätsime Liziga enam jootraha, kui see toit tegelikult maksnud oleks.

Lõhe!...

2006-07-24T06:01:00.000+03:00

...hakkas jõge mööda üles tulema. Esimene ämbritäis koertele söödetud.

Jeeeeei!

Sissejuhatus kelgukoerandusse

2006-07-24T05:23:00.000+03:00

Inimene, kes kelgukoeri kasutama tahab hakata, peab lisaks varustusele ja koertele terve rea oskusi omandama, olema toitumisspetsialist, psühholoog/treener, veterinaar, õmbleja, atleet - kõik ühes isikus. Miks nii palju?

Toitumisspetsialist

Kalorite hulk, mida need loomad võidusõitude ajal päevas kulutavad, ulatub 10 000 - 12 000 kalorini päevas. See tähendab, et lisaks kõrge proteiinisisaldusega kuivtoidule (39 %!) peab nende menüüsse kuuluma ohtralt liha. Sobib praktiliselt kõik, millele nende omanikul õnnestub "käpp taha panna": loomaliha, kala, rasv, metsloomad (nt kobras, põder). Unustada ei tohi ka toidulisandeid, kui mõnel koeral erilised vajadused ilmnevad - seoses paljude tõugude kasutamisega huskyde aretamisel on isendid erinevad isegi ühe pesakonna lõikes.

Greyhoundide kasutamine Alaska huskyde aretamisel on koos kiirusega kaasa toonud probleemid toitmisel. Neil maratonijooksja välimusega koertel on TÕSISED probleemid rasvakihi hoidmisega: toit tundub neist lihtsalt "läbi voolavat", toida sa neid siis kaks korda rohkem kui teisi või mitte. Paar greyhoundi sugemetega koera Richi tiimis on pannud mõned turistid imestunult küsima, kas oleme neid koeri mingil põhjusel näljutanud. Ei, ei ole - näen oma silmaga, kui palju Muk ja Par söövad.

Psühholoog/treener

Üks väheseid asju, mida neile koertele õpetama ei pea, on jooksmine: see on miski, mis tundub geenidega kaasa tulevat. Kõik ülejäänu... on treenimise küsimus.

Iga koer tahab erinevat lähenemist. Parim vahend hea kelgukoera treenimiseks (eeldusel, et koer geneetiliselt sobiv on: kiire, hea karvkattega, sobiva suurusega jms) on tegelikult, üllatus-üllatus!, kannatlikkus.

Olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas "hädavareste tiim", kellega hooaja algul lõputult probleeme oli, täiesti korralikuks on muutunud.

Need paarkümmend koera kuuluvad ühele Fairbanksi lähedal elavale inimesele, kes kelgukoerte maailmast suurt midagi ei jaga ning andis need ühele kelgujuhile, Zoyale tasu eest suvel treenimiseks. Zoya (kellest ükski siin töötavaid kelgujuhte heal toonil ei kõnele) andis need omakorda Alaska Excursionsile ("väga korraliku tiimi" nime all) suvel kasutamiseks: sel moel saab ta nende omanikult raha treenimise eest, meilt raha nende kasutamise eest ega pea ise midagi maksma ei nende ülalpidamise ega treenimise eest.

Ükski neist koertest ei olnud (vastupidiselt Zoya väidetule) juhtkoer: ei osanud tiimi ees püsida, käskudele kuuletuda, normaalselt käitudagi. Tegelikult ei olnud ükski neist "korralik kelgukoer":

*nende rakmetesse panemine oli igal hommikul händleri õudusunenägusid, mis lõppes ülepeakaela porine, karvane ja kuri olemisega;
*paigal seistes klähvisid ja tirisid nad end oimetuks, kelgu liikuma hakates aga nägid välja nagu oleksid just 50-60 km läbinud;
*kinnitusnööride läbinärimise skoori juhib Zoya tiim teiste ees vist kahe-kolme kordse edumaaga, paaril korral on neil isegi õnnestunud juhtkoerad "eest ära närida", mille tulemusena viimased tuhatnelja mäkke jooksu on pistnud - ilma 14 koerata nende taga;
*kui sul õnnestus tiim pöördel õiges suunas liikuma panna, võtsid nad nurgad nii sirgeks, kui veel vähegi võimalik. Tagumiste koerte ribide puude vastu purukspeksmise vältimiseks tuli händleril kogu seda kupatust ümber nurga väljapoole tirida (sealt pärinevad ka minu porisse lendamised);
*jne, jne, jne, jne. Ja nii edasi!

Ükski meie kelgujuhtidest ei tahtnud nendega töötamist enda peale võtta. Alguses käisime me neid ATV-ga tasandikel treenimas, sest turiste täis kelgu kinnitamine "hullu tiimi" taha tundus liiga ohtlik. Nüüd on George'iks ristitud tiim juba suhteliselt ilusa ilme võtnud.

*Rakmetesse rakendamisega harjunud koerad oskavad enam-vähem paigal püsida, küll aga mitte sama rahulikult köite juurde liikuda (händler näeb välja nagu püüaks auruvedurit tagasi hoida).
*Tiheda jooksmisega on nad õppinud puhkepause hindama ja suurem osa koeri heidab kelgu peatudes rahulikult pikali, mõnede tüütude eranditega. Treenimisvahend? Sihilik väsinu(ma)ks jooksutamine esimesel mäkketõusul ATV abi kasutamata + pidev tiimi juures püsimine ning kurjustamine, kui jälle mõttetult klähvima hakkavad.
*Tige graafik ja kvaliteetne toit on nad silmnähtavalt paremasse vormi viinud.
*Viimane kord George'iga töötades tuli mul vaid kaks kaelakinnitust vahetada, erinevalt algusaegade kümmekonnast päeva kohta. Tahaksin uskuda, et pidev tiimiga püsimine ja kurjustamine närimist nähes on aidanud, kuid iseendaga aus olles arvan ma pigem, et nad on lihtsalt köitega ära harjunud.
*Juhtkoerte probleem on siiani päriselt lahendamata: kasutame teiste tiimide juhtkoeri George'i jooksutamiseks ning George'i potentsiaalseid liidreid "swing"-koertena (teine paar juhtkoerte taga) ja teise juhtkoerana mõne kogenuma kõrval. Kogenud liidrite omanikud on selle olukorraga kergelt öeldes rahulolematud: Randy on öelnud, et tema liidrite kasutamine George'i tiimis on lihtsalt Randy liidrite kulutamine.

Põhiline on pidevalt oma koertega püsimine ja, iseennast korrates, kannatlikkus.

Veterinaar

Vigastused, mida need tegelinskid saavad, ulatuvad tüüpilistest lumekristallide kahjustustest käppade "patjade" vahel kuni kaasasündinud probleemide ja omavaheliste kaklusteni. Arvestades, et on kelgujuhtidel keskmiselt 40 koera (ca kahe tiimi jagu), on nende pidev veterinaari juurde jooksutamine jube kallis - eeldusel, et üldse kusagil inimasustuse lähedal elatakse.

Õmbleja

Ainuüksi Iditarodi või Yukon Questi võistlussõitudel osaledes kulutavad koerad läbi 1300-1400 "sokki" ("bootie" - kristallide tekitatud käpakahjustuste vältimiseks käppadele tõmmatavad sokisarnased kotikesed) ühe sõidu kohta. Et kõigi nende ostmine on kallis lõbu, tegeleb kelgujuhi pere / sõbrad / tuttavad / tuttavate sõbrad nende õmblemisega nii kaks-kolm nädalat enne sõitu =)

Tombstone Range

2006-07-19T07:22:00.000+03:00

Mugav tugitool ja kuum vann omandab täiesti uued mõõtmed pärast kolme mägedes veedetud päeva. Seekord viis tee Mount Monolithi juurde Tombstone'i mäeahelikus (Kanada Yukonis).

Tombstone'i ei valinud sihtpunktiks mitte mina, vaid Chad ja Andrew. Toetusin täielikult nende valikuile ja planeerimisele - ei pidanud seda kordagi kahetsema.

Asusime kümnetunnisele autosõidule Dawsoni linna neljapäeva hilisõhtul. Reede hommikul tegime lühikese tiiru Dawsoni sillutamata tänavail ning võtsime suuna Kanada põhjapoolsemaile, Dempsteri maanteele, mis oma 70.-80. kilomeetreil Tombstone'i ahelikku läbib. Silt "Järgmine tankla: 370 km" tuletab meelde, et oled Yukonis: 33 000 suurune inimasustus laiub ääretul territooriumil, nendest 25 000 Whitehorse'i linnas.

Mount Monolithi jalamil asuva Grizzly järve äärde jõudmiseks tuleb ronida 800 m kõrguse mäe turjale ning läbida selle kivisel pinnal 9 kilomeetrit, et seejärel tagasi orgu laskuda.

Vahemaad on sel maastikul petlikud. Jätnud selja taha hingetuks võtva tõusu mäkke tundus järveni jääv teekond kaetav 2,5-3 tunniga. Tegelikult osutus see pea viietunniseks kividel ronimiseks, mäeharjal tuule/vihmaga vastakuti seismiseks ning orus kasvava tiheda põõsastikuga võitlemiseks. Minul üle pea ulatuv põõsastik tundub kaugelt vaadates lühikese puhmana, mitmemeetrise läbimõõduga kivilahmakad libeda kiviklibuna ning mäkke roniv inimene väikese täpina, mille leidmiseks silmi ja tähelepanu pingutama pead.

Matkad, mida siin ette võtnud olen, muutuvad tasapisi pikemaks ja keerulisemaks. Sel korral osutus suurimaks väljakutseks trotsida seljakoti kaalu, sest kaasas oli ju nii telk, magamiskott, madrats, kolme päeva toit, ühe päeva veevaru, esmaabipakend, mõned vahetusriided - kogenud matkaja jaoks tühiasi, minu jaoks aga uus elamus. Tasasel pinnal liikudes ei tähenda see kaal midagi, järgmise üles viiva sammu jaoks põlvi painutades aga...

Mul on juba tekkinud oma väikesed harjumused, kuidas erinevate takistustega lihtsamalt hakkama saada: südamerütmi taastamine paigal seismata, õige hingamine mäkketõusul, liigeste säästmine keharaskust luustikule asetades.

Vahe pikemat matka nõudvate paikade ja paljukäidud radade vahel avaldus kultuursuses: olgugi, et tol päeval oli Monolithi poole liikumas neljaliikmeline tšehhide seltskond, kaks kanadalast ning sealt naasmas kaks ameeriklast, ei näinud ma kordagi prügi ega hoolimatu suhtumise jälgegi. Inimesed, kes millegi nautimiseks pingutama peavad, oskavad vist seda teistegi jaoks säästa.

Kui tšehhid ja kanadalased laupäeva varahommikul järve juurest igaüks ise suunas edasi liikusid, ei näinud ega kuulnud me ühtegi inimest kuni tagasi maanteele jõudmiseni pühapäeva õhtul. See-eest tutvustas Yukon meile osa oma faunast: ümisejad sibasid eemale oma hüpleval sammul ning uudistasid ohutu vahemaa tagant, oravasarnased pika'd kogusid julgust ja uudishimu isegi maha asetatud seljakotiga tutvumiseks, telgist paarisaja meetri kaugusel põdra jälgedele sattudes ehmatasime liikvele metsise sarnase linnu 7 pojaga, tagasiteel olime terekäe kaugusel nii rebasest kui ka põdrast - viimase puhul, õnneks, autoklaasi taga.

Kui rahulikuks kõik tuule vaibudes muutus, kui vaikseks jäi! Joogivesi, mille lume sulaveest toituvast ojast saime, oli mõnusalt maitsetu ka vett puhastavate tablettide kasutamisele vaatamata.

Tagasi Skagwaysse jõudsime pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell 02.00. Äratuskell helises tööle kell 05.45.

Kukele kännu otsa raha: see ei kaalu üles elamusi.
(Küll aga annab võimaluse neid nautida.)

Reedehommikune päikesetõus teel Dawsonisse. Fotograafiahull Chad tassis kaasa kolm erinevat kaamerat.

Esimene peatus mäeharjale jõudes.

Uudishimulik ümiseja.

Riideid leotanud vihm ja tuul andsid kannatuste vastutasuks särava vikerkaare, mida (ikka veel fotograafiahull) Chad üle suurte kivilahmakate pildistama tuiskas - seekord ilma vigastusteta.

Päikeseloojang Mount Monolithi taga.

Valmis tagasiteele asuma, kotid pakitud.

Mõnus muru peale tunniajast tõusu tagasi mäeharjale. Taamal Grizzly järv ja Mount Monolith.

Yukon. Yukon!

Häälitsusega "Iiiiiik!" kuulsaks saanud pika'd olid liiga uudishimulikud, et end mu kaamerast eemale hoida.

Klassikalised poosid.

"Teeme midagi naljakat?" - "Hüppa selga!" - "Olgu."
Mann ja Andrew.

Kihiline riietumine tähendab pesu, topi, pikkade varrukatega särki ja t-särki. Laseb nahal hingata, kuid hoiab soojas.

Päikeseloojang Whitehorse'i lähedal, tagasiteel Skagwaysse.

Üle taeva ulatuv vikerkaar tagasiteel Skagwaysse.

Punane auto peatus teeveerel, sellest ronisid välja kolm noort inimest ning jäid sääski trotsides seisma, sõnagi lausumata. Mõne minuti pärast peatus nendest mööda sõitev auto: "Kas teiega juhtus midagi?" - "Ei, aitäh, kõik on korras. Päikeseloojangut vaatame."

Tõesti - päikeseloojang ja -tõus on kaks asja, millest ma siin orus elades väga puudust tunnen.

Tänase sooja päeva lemmikud

2006-07-11T09:43:00.000+03:00

Ootamatu vaba päev esmaspäeva näol tõi idee niisama koertelaagris möllata: pildistada, filmida, tšillida... Mida ma ka tegin. Lemmikud fotod tänasest päevast on:

(PS. Sugugi järjestamata: nii ajaliselt kui kvaliteedilt)

Leitsakust tüdinud Stumpy, üks Randy koeri.

Üks turiste Snoopy kutsikaga.

Väike oja, mis laagri kõrval mäest alla voolab, vahetult pärast koske.

Randy, Tuby ja Dusty - otsusta ise, missuguses järjekorras ;).

Patty.

Richie ja Cara.

Richie.

Randy.

Matt.

Cara.

Mina "anna see kaamera mulle, aitab küll teiste pildistamisest" Lizi käe läbi.

Üks väheseid puhtatõulisi Siberi huskysid siin, Becca oma. Õel ja isepäine nagu pisike kurat.

Seth.

Tee Skagwayst Carcrossi

2006-07-09T06:48:00.000+03:00

Klondike'i maanteed palistavad järved loovad petliku mulje pea merepiiril asumisest, kuna piklikud järved tunduvad sarnased kitsale ookeanilahele. Tegelikkuses tõuseb tee Skagwayst välja jõudes nii kiiresti, et õhurõhu vahetus sunnib kõrvade lukkumineku vältimiseks pidevalt neelama.

Tagasiteel allapoole sõites on laskumisnurga ehedaks tõestuseks: 1) "Truck escape ramp"-id ehk iga paari kilomeetri järel maanteest lahknevad järsu tõusuga kruusatee jupid, mis on mõeldud selleks, et raske koormaga veokid pidurite rikkimineku puhul teelt eemale ja peatuda saaksid ning 2) fakt, et Feather Peaki lähedal meiega samal ajal startinud jalgrattur jõudis Skagwaysse meist kõigest 15 minutit hiljem - vaevalt, et ta enne linnani jõudmist pidurid lahti lasta võis, pedaalide sõtkumisest rääkimata.

Maastik, mis silmale avaneb, on kaunis - eeldusel, et sa halva ilma tõttu pilve sees ei pea sõitma, mis nähtavuse kiiresti 30-40 meetrini võib kahandada. Talviti võib autosõit keerulisem olla: osa teest on laviinidele avatud ning selle lumest puhastamine aeganõudev.

Kõrgel maantee kohal (ca 3-4 meetrit) asuvate helkurite vajadus sai mulle selgeks Roberti selgitava sõna peale: "Lumi." Tõesti: Eesti kombel tee äärtel asuvad meetrikõrgused helkurid oleks siin mõttetud, sest suurema osa talvest asuksid nad lihtsalt sügaval hange sees.

Matkaks oleks seda üleliigne nimetada

2006-07-09T06:34:00.000+03:00

Eilne "matk" koos bussijuhi Tomiga Carcrossi lähedal kujunes enam autosõiduks kui jalgsimatkaks. Miks?

Lahkusime Skagwayst kell 8 hommikul plaaniga teha Whitehorse'is vajalikud ostud (Tomi poeskäigul olid selged eesmärgid, mina uitasin niisama kaasa), et seejärel Carcrossi lähedal Mount Montana tippu ronida. Sootuks mitte üllatuslikult võttis ostutuur plaanitust enam aega ning teinud tagasiteel Carcrossi tunniajase kõrvalepõike, et näha järve, mis on aprillis tuhandete luikede puhkekohaks nende teekonnal põhja poole, jõudsime Carcrossi pärast kella kolme.

Vana hea "The Yukon Hiking Guide" juhatusel leidsime ligi 10 km pikkuse kruusatee, mis meid puudepiirist (tihedast okaspuupadrikust) kõrgemale viis. Tomi neljarattaveoga maastur oli selleks ettevõtmiseks enam kui sobilik masin, sest ükski vähegi madalama põhjaga "tavaauto" ei oleks meid mitmest sulavee poolt (teega ristuvaks) kraaviks uhutud kohast üle aidata saanud. Hea, et tee madalamal äärel jändrikud puud kasvasid, sest vastasel juhul oleks ma allalibisemise hirmus nende kraavide ületamise ajaks autost välja astunud ja maasturi vingerdamist kõrvalt vaadanud. Keskmiseks liikumiskiiruseks jäi 12-13 km/h.

Suurim maalihe oli tee paarisaja meetri laiuses alla orgu uhtunud - ja ma ei pea silmas tee läbitamatuks muutnud, vaid sõna otseses mõttes ALLA UHTUNUD (vaata fotot, kus eemal siuglev tee mäeküljel ootamatult lõppeb). Varustatud meile poolel teel vastu tulnud maasturijuhi nõuandega leidsime teise tee, mis meid lihkekohast suure tiiruga ümber viis. Tüdinud tund aega kestnud mühklikust autosõidust väljusime keset tihedalt kaevandustega pikitud maad ning ronisime ühe lähedalasuva künka tippu, et parem vaade saada (üles 1 tund, alla 45 minutit). Hilise kellaaja tõttu olime mõtte Montana tipus käimisest ammu eemale lükanud.

Pealetungivad pilved ajasid meid kiiresti allapoole - kiviklibune mäekülg ei ole teps mitte hea koht tihedas udus laskumiseks. Selleks ajaks, kui auto Carcrossi lähedal asfaldile jõudis, oli mu t-särgi krae siseküljel asuv silt naha auto pideva vappumise tõttu hellaks muutnud.

Suured asjad, suured ajad, suured inimesed

2006-07-09T06:28:00.000+03:00

Lause: "Lootus on lollide lohutus," kinnitab kanda läbi aegade vankumatult püsinud tõena just siis, kui olen poes.

Otsigu ma mugavalt kotti mahtuvat hambapastatuubi, väiksema numbriga t-särki või üksikult müüdavaid muffineid, et midagi koduteel näksida - tulemus on ikkagi see, et varustan end poolteist-kaks korda suurema varuga, kui vaja. Sellises suures riigis lihtsalt ei leidu praktilist näidet sõnadele "VÄIKENE PAKEND" - olgu see siis piimapakk mu toidukorvis või turist, kes end ähkides ja puhkides koertekelgule istuma sätib.

"Kordamine on tarkuse ema," ütlen iseendale rahulikult ning võtan riiulist margariini, mis niikuinii enne hapuks minna jõuab, kui mina selle ära kasutan.

(Väikseim pakk piima (kusjuures, enimrasvaseim oma 2 %-ga), vatitikke, hambapastat ja margariini võrreldes mu Nokia 3310-ga)

Kivid ja lumi

2006-07-05T06:48:00.000+03:00

Leidsin eile postkastist teate, et mulle on saadetud pakk. Üllatunult läksin sellele täna hommikul järele ("Oleks see vaid Eesti šokolaad, valge Kalev mustikatega!"), kuid ainult selleks, et avastada: tegelik adressaat on postkasti 1035 omanik Hainesis. Hainesis! Niipalju siis heast šokolaadist...

(AGA! Kui keegi tahab endale garanteerida koha Manni suve lemmikute inimeste TOP 5-s, siis saatke talle paar Kalevi šokolaaditahvlit =D)

Üllatus ootas ka virtuaalses postkastis: mind trip.ee-s leidnud Monika lendab 7. juulil Anchorage'isse ning tuleb oma reisil ka Hainesi ja Skagwaysse. Säravail silmil mõtlen võimalusele rääkida eesti keeles kellegi teisega kui koerad või ema/Andre kõmisevas telefonitorus.

Veel enamgi kui kaks eelnimetatut paneb mu põsed õhetama juba peaaegu käegakatsutav võimalus, et septembris üks külaline Alaskale oodata on. (Urrauh! =D)

Otsin ideesid, kuhu minna ja mida teha, kui töö kord septembris lõppenud on. Veetnud paar tundi raamatukoguriiulite vahel on mu peas võtmas kuju paarinädalane matk Tahoe järve läheduses, Sierra Nevadas, ehk isegi Californias. Kahekesi. USA maakaarti uurides liigub pilk ikka ja jälle pruunidele laikudele - mägedele - tasandike asemel. Lugemissaali tulles kandsin kätel pea poole meetri kõrgust kuhilat mägimatkamise käsiraamatutest, USA mäestike kirjeldusist, reisikirjadest... Kui asi juba vähegi kõrgemaks hakkab kippuma (lähen nädalavahetusel meie bussijuhi, endise militaarpiloodi Tomiga Carcrossi lähedale matkama), tuleb end lisaks praktilistele õppetundidele ka teoreetilise poole pealt targemaks saada. Ojja kukkumine võis ju asjalik kogemus olla, kuid ma pole kindel, et ma kõik asjad just vigu tehes selgeks tahan saada.

Kivid, lumi, puhmad, külm ja selge sulavesi, nahka põletav tuul, sääsekuplad, kipitavad jalad pärast pikka päeva - mulle meeldib siin.

Iseseisvuspäev

2006-07-04T06:47:00.000+03:00

Need rahvuslipud, mis vardasse on tõmmatud, ei muuda linna üldilmet - inimestel on komme lipud pidevalt väljas hoida, erinevalt eestlastest, kes suures osas ainult rahvuspühadel sini-must-valge üles vinnavad. Lisandunud on vaid kõikvõimalikud sini-puna-valged lehvikud, õhupallid, lindid, värvitud autod.

Peatänaval toimuv "tänavatants" kutsus bluegrass nime all tuntud muusikastiili (leelotav kantrimuusika sarnane külamuusika, mida mina seostasin enam lõunaosariikidega) näol jalga keerutama valdavalt minuealised noored. Tõmbasime Liziga ka puiklevad Chadi ja Andrew tantsima. Vanemad jälgisid tralli eemalt, mõned tõid oma lamamistoolid otse tänavale ning nautisid melu ühtegi strateegilist lihast liigutamata, käes krõpsud ja limonaad. Homme on kesklinnas kaos: suur hulk erinevaid võistlusi ja muusikat, tuhanded inimesed, pidutsevad turistid. Mina jään oma 12-tunnise tööpäeva tõttu sellest eemale, kuid ei lase end heidutada - turistid on kergelt öeldes, khm-khm, tüütuks muutunud. Mulle piisab neist ca 300-400 inimesest, kes kiiretel päevadel koertelaagrist läbi käivad.

Hilisõhtuse ilutulestiku võtsime neljakesi (mina, Liz, Chad ja tema toakaaslane Andrew) vastu Yukatania Pointis - kahe lahesopi vahel merre ulatuval maaviilul, mis andis miilide kaugusele ulatuva vaate Lynni kanalile ning mägedele Hainesi taga. Erinevalt Eestis nähtust oli ilutulestik tagasihoidlik, ent see-eest pikaajaline: vaatamisväärset jagus pooleks tunniks. Saanuks me ihupurevad sääsed mujale kobistada, oleks kogemus veel positiivsem olnud =). Rannas veedetud pisut üle poole tunni jooksul langes mõõna tõttu taanduv vesi ligi kaks jalga. Nii veider oli vaadata neid meetrite kaupa mustavaid kivisid, mis tõusu ajal kaugele vee alla ulatuvad.

Seniks aga kannan pikki pükse, et varjata uue mägirattaga hüppamisest saadud sinikad ning kratsin edasi oma sääsekuplaid. Vasak käevars omandab juba allergiasarnast löövet, sest kõik sääsed on otsustanud mind just nendel 15 ruutsentimeetril rünnata.

Alaskal soetatud matkavarustus:
* kahekohaline Sierra Designsi telk (proovimata)
* miinuskraadide magamiskott North Face'ilt (proovitud, meeldib)
* ThermaRest'i madrats (proovitud, oi-kuidas-meeldib)
* väidetavalt kiiresti kuivavad sisekindad (proovitud, lubatule ei vasta: materjal toimib käsnana. Kuivana on see-eest soojad.)
* matkakingad (proovitud, meeldivad vist rohkemgi kui madrats!)
* mägiratas (proovitud. Hüpata ilma sinikaid saamata veel ei oska, aga küll ma õpin.)

Isiklik ruum ja reeglid

2006-07-01T06:45:00.000+03:00

Üks põhjusi, miks väikese korteri kolme inimesega jagamine osutus lihtsamaks kui arvasin, seisneb reeglite kehtestamise minnalaskmises: olen siin vaid loetud kuudeks ning seetõttu puudub vajadus "oma ruum" paika panna.

Üldjuhul oli mu Tartu tuba võrdlemisi korras - teatud eranditega, muidugi. Kui riided võisin veel voodile jätta, siis nõud pesin kiiresti.

Siin on asjad, mis korteri üldilmesse puutub, teisiti. Mina olen korralik: riided sahtlis, nõud pestud, vannituba kasutamiskõlblik ka vahetult peale kasutamist. Patty ja Liz võtavad asja teisiti, iseäranis Patty. Ma ei ole vist kunagi näinud nii lohakat inimest kui Patty... Riiete pesemine näiteks käib nii, et ta kuhjab kõik elutuppa hunnikusse ning teeb nuusutamise abil kindlaks, millised riided on kasutatud ja millised mitte - tal puudub harjumus riided peale pesemist kappi panna ning need leiavad koha suures kuhilas ta voodi kõrval, samas, kus mustad riidedki, kõik üheskoos. Teiste jaoks on Patty "nuusutamisõhtud" nagu teatrietendus: sätime end tuppa, võtame kätte oma snäkid ja jälgime vaatemängu.

Kööki kiigates saab kindlaks teha viimased kolm toitu, mida Patty viimati valmistas 1) nõude abil, mis kraanikaussi on jäetud, 2) jääkide näol, mis lauale vedelema on jäänud (küüslaaugu koored, saiapuru, maitseroheline jms) ja 3) tühjade pakendite kaudu.

Kui paar vastavateemalist vestlust välja arvata, olen asjadel minna lasknud: mul puudub selle koha üle omanditunne, miski, mis lubaks seda MINU koduks nimetada. Jah, asjad on teisiti, kui soovin, kuid see ei ole eriti keeruline mitte välja teha.

Vahepeal mõtlesime kolmanda toakaaslase Jennyga panna köögiseinale silt a-la Mihkel Kama juures asuv nimekiri "asjadest, mille eest võib vastu pead saada" ning pidada skoori lohakuse eest. Võistluse kaotaja teeb kord nädalas pitsa välja =D.

Feather Peak - minu esimene mäetipp.

2006-06-25T07:03:00.000+03:00

Minu ja Chadi plaanitud matka algus venis reede pärastlõunasse. Kui me kella kahe ajal Skagway selja taha jätsime, ootas meid ees vähemalt kahetunnine autosõit Kanada lõunapoolsematesse piirkondadesse, British Columbiasse Atlini linna lähedale. Chad teadis, et seal on üks looduskaitseala ning pakkus uurima minna. Olin nõus - minu jaoks oli põhimõtteliselt ükskõik, kuhu minna, sest maalilisi vaatepilte jagub siin niikuinii igal pool.

Skagwayst põhja pool vajusid mäed madalamaks ja ümaramaks, kuni nad Carcrossi lähedal sootuks harvaks jäid. Tegime põgusa vahepeatuse väidetavalt maailma väikseima kõrbe juures (Carcrossi lähedal olnud liustikujärv on jätnud küngaste vahele veidrana tunduvad mõneruutmiilised liivaluited) ning liikusime harva kasutatavale maanteele.

Üksluise metsa sisse peitunud tee oli unelev ning muutis kaks sõitjat vaikseks ja pisut pahurakski. Pöörates Atlinisse viivale kruusateele otsisime pilguga kõrgemat pinda, kuid lumiste mütsidega mägesid eraldas paremal käel miilidepikkune järv, vasakule jäävad künkad tundusid napilt pooleteise-kahe tunni "võtta".

White'i mäe märkimisväärne mägikitsede arv justkui kutsus matkama, allpool laiuvate metsade veel märkimisväärsem karude arv aga mitte. Olime küll karude vastu ette valmistatud (liikusime mitmekesi, tegime rääkides palju kära, kandsime vööl karupihustit (sisuliselt pipragaasi), olime valmis söögi ja prügi laagrist eemal puule vinnama, oskasime pruunkarul ja "blackbear'il" vahet teha ning teadsime võimaliku rünnaku erinevusi), kuid seda avara vaatevälja saavutamise nimel - Atlini lähedal võtnuks metsapiirist kõrgemale jõudmine aga ülemääraselt palju aega, sest puud on madalad ja padrikuna tihedad.

Pärast kahe ja poole tunni pikkust autosõitu otsustasime tagasi pöörata, mõrkjas maitse suus, ning valida matkamiseks kiviklubine White Pass tagasi Skagwaysse viival teel. Teades, missugune maastik meid ees ootab, sättisime varustuse Carcrossis valmis: soojad riided, tuulejope, telk, miinuskraadi magamiskott, alusmadrats, saapad, lumeräätsad, matkakepp, toit ning mõned väiksemad "jubinad". Otsustasime võtta ühe lumise tipu USA ja Kanada piiripunktide vahel: Feather Peak (1792 meetrit, kõrguste vahe matka jooksul ca 850 meetrit) on piisavalt kõrge, et tähelepanuväärne vaatepilt garanteerida, ent piisavalt lihtsalt ligipääsetav tänu lähedalasuvale South Klondike maanteele ja madal, et mulle mitte üle jõu käia ning järgmistel päevadel lihasvaluga liikumisvõimetuks muuta.

Vastavalt "The Yukon Hiking Guide" lehekülgedele 80-81 ootas meid laskumine orgu ning väikese oja ületamine, et seejärel rajatul maastikul lõunas nähtavale tipule tee leida (ning ületada USA-Kanada piir). Raamat hindab matka sõnaga "hard" (keeruline) ning hoiatab lahtiste kivide ja hilise lume eest.

Parkisime auto teelaiendil kella üheksa paiku õhtul. Jätsime Alaska kommete kohase teate ("Chad Cook ja Maria Kupinskaja, läksime Feather Peak'ile, tagasi hiljemalt pühapäeva varahommikuks") tuuleklaasile, vinnasime kotid selga ja leidsime kiiresti orgu viiva raja. Plaanisime suvist valgust kasutades ehk keskööni üles liikuda, et siis telk püsti panna ja hommikul tippu rühkida.

Järgnevad poolteist tundi ja pisut ebaõnne määrasid kogu järgneva matka iseärasused.

Meie valitud rada jõudis kiiresti pea püstloodse 10 m kiviseinani, kust allaronimiseks 5-6 cm laiustel nukkidel toetuda tuli. Hiljem selgus loomulikult, et liikudes kümmekond meetrit vasemal saanuks me alla ilma kaljuronimise algkursust kasutamata - kui teadnuks, et teelt KAKS rada alla viivad.

Heitnud pilgu lubatud teega ristuvale ojale ja muul moel ülesaamise võimalustele (ei, neid pole) võtsime saapad jalast, käärisime püksid reiteni ning sumasime (igaüks oma emakeelseid) vandesõnu kasutades läbi külma sulavee. Üle saades potsatasime kiiresti murukamarale ning nühkisime vere tuimaks muutunud varvastesse tagasi. Nagu kaks-kolm minutit hiljem selgus - liiga vara. Ees ootas veel kaks oja, millest teise avastasime me, nagu kord ja kohus, alles pärast esimese ületamist.

Esimene oja oli ehk pooleteisemeetri laiune ning "liiga kitsas, et saabaste äravõtmisega uuesti jamama hakata". Viskasime kotid üle ning hüppasime ise järgi. Mina lõpetasin teise kalda kõrgel kamaral libastudes parema jalaga vees. Vahetasin jalas olnud kerged matkakingad Lafumade vastu.

Teine oja enam ülehüpatav polnud. Viskasime oja keskel olnud kivihunnikule mõned kivid lisaks ning kasutasime seda vahepeatusena teisele kaldale saamiseks. Chad läks esimesena. Visanud koti kaldale kaotas ta tasakaalu ning tegi enda vettekukkumisest päästmiseks meeleheitliku hüppe kalda suunas, mis lõppes täiesti kuival jalal ülesaamisega - see oli ehe näide Chadi saatnud õnnest (erinevalt minu omast, võin juba ette rutates ära mainida).

Nähes Chadi, võtsin saapad jalast, sest ei tahtnud riskida ka teise paari jalanõude märjaks tegemisega. Astusin kivihunnikule ning viskasin koti üle.

Järgnevad 5 sekundit käisid imeväel. Edasised 2-3 minutit mehaaniliselt tegutsedes.

Tasakaalu kaotades maandusin parema säärega püstisel kivil, käed õlgadeni ning pea külmas vees. Tõusin puristades püsti, rapsisin tuulejopelt vee, tõmbasin püksid reiteni ning sumasin üle. Viskasin märja jaki seljast ja hindasin olukorda:

# vettpidav tuulejakk hoidis mind suuremalt jaolt kuivana, ent sooja kampsuni varrukate äärised ning jaki alt välja ulatunud alumine osa oli siiski märg,
# parema põlve all sinas tugev löögijälg,
# nii müts kui kindad olid märjad,
# jalas olnud püksid olid märjad kuni põlveni.

Öelnud Chadile: "Pane palun telk püsti," võtsin rätiku ning asusin end kuivatama ja "soojustama": vahetasin märjad püksid kuivade vastu, tõmbasin jalga villased sokid ja kuivad saapad, pähe Chadi mütsi, selga jope. Asi oli kaugel läbimärg olemisest, kuid et oli hiline õhtu, siis külmetamise vältimiseks pidasin mõistlikumaks telk sealsamas püsti panna, et end kähku sooja magamiskoti sisse saada. Chad arvas sama.

Koti lahtipakkimise ajal ei suutnud ma end hoida valjult naermast: olime teepervel pargitud autost linnulennul ehk 150-200 meetri kaugusel, otse maantee all =). Tagasi autosse ronida oleks aga olnud mõttetu ajakulu, sest oleksime pidanud taas sumama läbi külma vee, ronima üles kiviseinast (me ei olnud tolleks hetkeks veel avastanud lähedal asuvat mõistlikumat rada) ning liikuma hommikul teist korda alla.

Vettekukkumise ainuke tõsiselt nukker külg oli ehk see, et kell, mille ma randmele unustanud olin, seisma jäi. Aga vähemalt tean ma nüüd enam-vähem täpselt selle jabura juhtumi toimumise aega: 22:35,31.

Panin märjad riided telgi sisse kuivama, masseerisin muljuda saanud jalga, piserdasin katkisele nahale antiseptikut (esmaabipakk oli kaasas nii minul kui Chadil), vestlesin pisut Chadiga ning jäin kiiresti magama. Hommikul ärgates leidsin, et põlvealune verevalum venis terve sääre pikkuseks ning sinavaid jälgi (ja valu) arvestades oli tegelikult kukkumisel muljuda saanud ka vasak jalg ning vasak peopesa.

Magasime täie südamerahuga seni, kuni päike kõrgele tõusnud oli, ega kiirustanud ka mäkketõusuga. Jätsime telgi ja magamistarbed samasse kohta ning pakkisime kotti vaid tõusuks vajaliku - sel kombel olid seljakotid võimalikult kerged.

Maastik, mida mööda matkasime, jagunes laias laastus kolmeks: 1) samblased mõõduka tõusuga kivirüngad (peamiselt allosas), 2) hilise lumega väljad (alates keskosast kuni peaaegu tipuni välja), 3) suurte kivilahmakatega järsud tõusud, kus "scrambling" ehk ronimine käte abiga möödapääsmatu oli (vahetult enne tippu ja mõnes ükskikus kohas ka keskpaigas).

Võtsime tõusu rahulikult. Chadi liikumisstiil erineb minu omast kõvasti: tema eelistab liikuda kiirete lühikeste juppide kaupa, et siis hingamispaus võtta ja uuesti edasi minna, mina aga aeglasemalt, kuid püsivalt. Settisime lõpuks kuhugi kahe vahepeale.

Kui kivisel pinnal liikudes kandis mu parem jalg päris hästi, siis lumeräätsad väsitasid muljutud lihase kiiresti ning tegin iga paarikümne meetri järel "säärevenituspeatuse". Õnneks on tee Feather Peakile maastiku poolest väga vaheldusrikas ning hingetuks võttev maastik, mis iga kõrgemale tõustud meetriga aina vägevamaks muutub, korvab väsimuse.

Teekonna viimane osa koosnes turnimisest tipuks kuhjunud kivilahmakatel. Hoidsin Chadiga distantsi, et mitte jääda tema jalgade alt lahtipääseva kiviklibu alla. Kui Chad ootamatult seisma jäi, ei osanud ma esimese ropsuga muud kosta, kui... "That's it?!"

Olime tippu jõudnud.

See on konkurentsitult kauneim koht, kus ma kunagi olnud olen. Ma ei pea silmas ainult Feather Peaki, White Passi või Skagwayd - ma räägin Inside Passage'ist üldiselt. Laugjal pinnal elades ei saa tegelikult kunagi päriselt aru sellest, miks mägedes polnud inimesed neist nii kõrgendatud toonil räägivad. Selleks, et aru saada, tuleb ise kogeda.

Alaska oli otsustanud meid hea ilmaga õnnistada. Vaatasin end päikese käes soojendades lõuna poolt tulevat halba ilma, seda, kuidas pilved mägede vahelt lähemale pressisid - alles ohutus kauguses. Pilved tõmbusid meie kohal koomale alles siis, kui juba madalamale jõudnud olime.

Lumeräätsadega alla jõudmine oli omaette teater. Hiline lumi, soojast ilmast raske, liikus alla koos sellel kõndiva inimesega. Hoidsime igaks juhuks äärtele, et suurema langu puhul selle keskele mitte jääda. Püüdes alguses libiseva lume vastu võidelda lasksime sel õige pea minna ning tulime väikeste laste kombel alla kiljudes ning naerdes.

Tagasitee kulges suuremate vahejuhtumiteta. Uuesti ojasid ületades lõime jalanõudele käega ning sumasime läbi oma matkasaabastega, et need autosse jõudes kuivade vastu välja vahetada. Tähistasime linnajõudmist hiiglasuure pitsa ja kuuma kakaoga.

2006-06-23T23:32:00.000+03:00

Kasutades vahel võimalust meie turistibussidega linnast Dyae'sse ja tagasi sõita (siis, kui Liz peab varem/hiljem töölt ära tulema vms), olen kuulnud palju lugusid Kullapalaviku ajaloost, kelgukoertest, Skagwayst ja Dyae tasandikust - bussijuhid jutustavad neid pea terve sõidu ajal, kui mõned järsemad kurvid või kitsamad kohad välja arvata.

Iditarodi kelgukoerte võidusõit näiteks on sümboolne mälestusmärk kunagisest nn Seerumisõidust. Nimelt puhkes Nome'is düfteeria, lähim raviva seerumi varu oli aga Anchorage'is. Halva ilma tõttu julgesid selle teekonna lennukiga ette võtta vaid paar pilooti, kuid valitsus leidis kelgukoerad turvalisemad olevat. Nii viidigi elusid päästev seerum Anchorage'ist Nome'i seda ühelt kelgukoerte tiimilt teisele edasi andes - tänapäeval teeb Iditarodi sõidu vaid üks tiim, võrreldes pea aastasaja taguse mõnekümnega.

Sebastian peab Iditarodi maailma keerulisimaks võidusõiduks ühel väga lihtsal põhjusel: sellest on ääretult keeruline "välja saada". Kui kõik Yukon Questi vahepunktid on ligipääsetavad maantee kaudu, siis Iditarodi katkestamisel tuleb end elutute lumeväljade vahelt väljasaamiseks lennuk tellida.

Sebastian soovis esimest korda Iditarodi sõites teekond katkestada. Ametnik oli abivalmis: ulatas "Scratch formi" (katkestamisavalduse) ning küsis naeratades, kas Sebastian on juba oma reisiplaanid valmis teinud. Sebastiani küsiva pilgu peale seletas ametnik, et sellest vahepunktist väljasaamiseks tuleb tellida ligi 4000 dollarit maksev lennuk.

Sebastian jätkas kelgukoertega. Ning, nagu hiljem selgus, oli ametnik kogenud ja kaval: pärast veel mitmesaja kilomeetri läbimist keeldus Sebastian kategooriliselt "pärast kõike seda, mida ta läbi elama on pidanud" Iditarodi katkestama. Sebastian on esimene inimene maakeral, kes püüab sel aastal kolmandat korda nii Iditarodi kui Yukon Questi lõpetada.

Isiksused ja mäed, millest ära ei väsi

2006-06-19T23:27:00.000+03:00

Inimesed, kellega siin kohtunud olen, on huvitavad eelkõige lugude poolest, mis neid siia toonud on, ja isiksustena.

Vaevalt nädal pärast Ryani lahkumist koju Missourisse (eksisin varem tema koduosariigi osas) olen hakanud lävima teise otsatult huvitava noormehega. Chad Cook (23) on üks neist kahest, kellega kohtusime Ülemise Dewey järve juures, kui Ryaniga matkamas käisime. Käisime eile kahekesi Skagway lähedal neemel kividel turnimas ja juttu ajamas.

(Uudishimulikud hülged, oravad ja üks "seaotter" (kes see eesti keeles on? Nirk? Merinirk?) käisid meid iga natukese aja tagant uurimas - jutt katkes pidevalt hüüatuste: "Vaata, jälle üks!" tõttu. Ma lihtsalt ei suuda oodata aega, millal vaalad lõhe tõttu lahte tulevad - kui hea oleks siis kividel istudes päikest, taevast, merd ja mägesid vaadata!)

Chad on pea terve elu veetnud Philadelphias, südalinnas. Halb seltskond ja linnalik keskkond õpetasid teismelise poisi kiiresti alkoholi jooma ning suitsetama, kuni ta pärast keskkooli lõpetamist kõik pea peale pöörata otsustas: astus pärast esimest vanaemaga tehtud Alaska reisi Anchorage'isse ülikooli ajakirjandust ja fotograafiat õppima ning kolis Alaskale, kus teda ükski tuttav ees ei oodanud. Nii, nagu tema vanemad keelduvad kolimast Alaskale, ei taha Chad enam tagasi suurlinna minna.

See taevasiniste silmadega tagasihoidlik noormees ronib vabadel päevadel "kuhugi kõrgemale", liigub pidevalt rattaga, loeb vene kirjandust (ameeriklane! Vene kirjandust! Arutasime eile pikalt Dostojevski "Idiooti") ning tahab jääda Alaskale päriseks: luua kodu ja pere. Seniks aga on ta kõigest müüja ühes Skagway poes: töö on igav, ent see on vähemalt midagi, tema pilet siiatulekuks.

Tavatu ameeriklane, ühesõnaga.

Neid päevapealt Alaskale tulijaid on siin teisigi. Alaska Excursionsi omanik Robert sattus siia elama näiteks seetõttu, et Alaskale pulmareisile tulnud vanemad ei tahtnud enam "alumisse neljakümnekaheksasse" (=lõunapoolsetesse osariikidesse) naasta; Lizi tõi pisikesena Iowast Alaskale tema isa, alles katkine abikaasa surmast.

Inimesed, kes siia jäävad, tunduvad otsivat rahu ja aega iseendaga olemiseks. Suurem osa neid kogukaid kruiisilaevade turiste ei kujutaks vist ettegi elada kusagil, kus tänavad õhtul vaikusse mattuvad.

Karud on muutunud minu jaoks igapäevaseks nähtuseks. Ööbides nädalavahetusel magamiskotiga laagrimajakese pööningul käisime koos kelgujuhi Randyga kaldal kõndimas ning sattusime allatuult peale nendelesamadele pruunkarudele, kes iga päev laagri läheduses uitavad. Närvi läinud mesikäpad hakkasid ärritunult jooksma, tõusid tagakäppadele (seda pruunkaru on seal tagakäppadel seistes ju vähemalt kahe meetri jagu!) - taandusime ning andsime neile ruumi mäkke tõusta.

Ei ole veel otsustanud, mida vabade päevadega peale hakata. Alaskan Mountain Guides kutsusid mu endaga tasuta kaljuronimise kursustele, kui kuulsid, et ma kelgukoertega töötan (kutsusin Renata, nende giidi, vastutasuks koertekelguga sõitma); Liz plaanib White Pass'i kandis mäkke ronima minna; Chad kutsus Ülemise Dewey lähedal asuvat tippu vallutama minna proovida. Nii või teisiti saab see olema järjekordne vabas õhus veedetud nädalavahetus.

PS. Mitte, et ma terved tööpäevad selles "vabas õhus", olgu siis päike, tuul või paduvihm, ei veedaks.

Kelgukoertest ja -inimestest

2006-06-18T23:25:00.000+03:00

Siin veedetud paari nädala jooksul olen kelgukoertega tegelevaid inimesi rohkem tundma õppinud. Kõige paremini iseloomustab neid, iseennast korrates, väljend: "Põhjamaiselt karmid."

Ükski neist ei pööra erilist tähelepanu oma välimusele ega muljele, mida nad esmapilgul jätta võivad. Suhtumine on: "Võta mind sellisena, nagu olen." Alguses tundus see rumal ettekääne / vabandus lohakusele ja (kohati isegi) ebaviisakusele, kuid nüüd arvan teisiti: ausat ja otsekohest kriitikat tasakaalustab sama siiras toetus, kui sul seda vaja on, ning linnalikul väljanägemisel ja puhtusel ei ole siin tolmuses laagris tõesti kohta.

Keegi neist ei kuhja end üle mõttetute jubinatega nagu "vaata, millised viimase moe teksad" või "mul on lahedad tossud" või "ostsin superkiire arvuti". Kui nad midagi kasutavad, siis valdavalt ikka vajaduse pärast. Näiteks kõrged maastikuautod ei ole neil mitte linnateedel eputamiseks, vaid selleks, et saada üle teedega ristuvate ojade koolmetest ja järskudest tõusudest/langudest - vajalik juba ainuüksi koertelaagri territooriumile saamiseks. Sama kehtib kvaliteetsete matkasaabaste ja aasadega tugevate tööpükste kohta. Riided, seevastu, on enamjaolt ilmseid kulumise märke näitavad ja meiki ei kanna siinseist naistest keegi.

Kõik nad elavad suvel elektri ja veeta tillukestes majades vahetult koertelaagris või mõne miili kaugusel hobuste rantšo juures. Ma ei taha öelda, et nad ei pea lugu kuumast vannist või arvutist või mugavusest, kuid valides mugava linnakoerteri, mis toob kaasa igapäevase pooletunnise sõidu laagrisse ja tagasi, ning eespool nimetatud koertele lähedal asuvate majakese vahel valisid nad tillukesed majad.

Kelgujuhte on siin üheksa:

Joe ja Rich on 21-aastased Montanast pärit semud, kes kasutavad aastaringselt ühtede kenneliomanike koeri, sest enda kennelit ei ole veel kummalgi neist. Suveperioodil lõbustavad nad Skagways turiste ja treenivad seeläbi koeri, muul ajal teevad sama Montanas ning osalevad pisematel võidusõitudel.

Randy (49) on Alaskalt pärit keskealine habetunud mees, kes töötas arstina, kuni jättis selle paar aastat tagasi sinnapaika ja pühendus kelgukoertele. Nüüd teenib ta suviti Skagways raha selleks, et tegeleda muul ajal koerte treenimisega ning osaleda suurtel võidusõitudel. Selleaastase Iditarodi (ca 1150-miilise võidusõidu Anchorage'ist Nome'i) lõpetas ta oma esimesel katsel 66. kohaga, 2007. aastal püüab hakkama saada kaks-kolm päeva kiiremini.

Liz on 18-aastane Fairbanksist pärit tudeng, kelle isa on tuntud "Bush Vet" ("Loomaarst metsast") nime all: üle terve Alaska tuntud veterinaarina liigub ta isa kliiniku omamise asemel Alaska ja Yukoni eraldatud aladel, et ravida nii suuri kui väiksemaid loomi. Liz on maailma keerulisima võidusõidu Yukon Quest juunior-tšempion ning tema vanem vend Mike on samade koertega lõpetanud Iditarodi 25. kohal.

Richie ja Cara ning Matt ja Becca on kaks Alaskal elavat (ca 30-aastast lastetut) paari, kes panid isiklikele kennelitele aluse vaid mõned aastad tagasi ning valmistuvad lähiaastatel end proovile panema nn suurtel võidusõitudel, seniks aga osalevad väiksematel.

Sebastian on 55-aastane Yukonist pärit Kanada kodakondsusega sakslane, kes on kahel viimasel aastal hakkama saanud harva saavutusega: osalenud samal aastal nii Iditarodil kui ka Yukon Questil. Metsistunud välimusega (pikad paksud lokkis juuksed ja habe ning viimased kümme aastat pesemata hambad) mees on üks maailma enimtunnustatud kelgujuhte.

Koerad, kes neid kelke veavad, erinevad suuresti sellest, mida kujutab ette kelgukoertega mittepuutunud Disney filme näinud inimene. Tähtsaim erinevus: kelgukoertena ei kasutata ei Alaska malamuute ega Siberi huskysid ("Eight below" filmist tuntud sinisilmsed paksu karvaga suured koerad), vaid Alaska husky nime all tuntud segaverelisi, krantse.

Põhjus, miks suured kelgukoerad nende väiksemat kasvu krantside vastu välja vahetati, seisneb kiiruses: malamuudid on tugevad, kuid aeglased koerad, kes sobivad nt palkide väljaveoks metsast või raskete laadungite transportimiseks (mis oli nii vajalik enne lumemasinate tulekut), kiiruse jaoks aretatud krantsid aga võidusõitudeks. Tõud, keda nende aretamisel kasutatud on, varieeruvad greyhoundist (suur kiirus, ent väike vastupidavus) Belgia lambakoerani (töökus, ent lühikesed jalad), hundist (vastupidavus, ent agressiivsus) pointerini (kiirus, ent lühike karv).

Seetõttu ongi kelgu ette rakendatud koerad kirev vaatepilt.

Paar päeva tagasi astus üks turiste, keskealine daam, Randy juurde, et avaldada oma pettumust Lizi koerte väikese kasvu üle võrreldes Randy suuremate, rohkem Siberi huskyle sarnanevate koertega. Randy vastus oli lühike: "Aga kas teate, et need väikesed lühikeste jalgadega koerad edastasid minu omi Iditarodil kolme päevaga?"

Õnnetu (silma)vise

2006-06-15T21:32:00.000+03:00

Paljulubavalt alanud päeva ei jätkunud liiga palju vedamist. Hommikune karge vihmasabin, nii rahustav pärast mitut pikka ja palavat päikeselist päeva, muutus peagi ladisavaks veejoaks, mis leotas riided läbi vaatamata sellele, et seljas oli korralik vihmajakk.

Olime jõudnud teha vaid kaks-kolm sõitu, kui olin igast otsast ja küljest vaadatuna mudane (mis ei erinenud oluliselt ülejäänud händlereist): porisel teel tiime ümber pöörates libisesid saapad mööda muda, koerte käppade jäljed ulatusid jalgadelt õlgadeni.

Vahetult pärast koerte vahetamist värske tiimiga mäkke tõustes katkes meie ees oleva tiimi "gangline" - pikk esimest koerast viimaseni ulatuv põhiköis. Jooksin eesolijatele appi: hoidsin lahtipääsenuid, aitasin siduda uusi taga- ja kaelakinnitusi. Köis parandatud suundusin oma kelgu poole, kui Sebastian hüüdis, et metallist konksu, mis üle jäi, endaga võtaksin - ja viskas selle. Mööda.

Püüdsin üle pea lendavat jubinat kinni haarata, ent õnnetult - ligi 6 sentimeetrine konks lendas täie hooga vasakusse silma. Kummardusin alla: valupahvak tõi otsekohe silma kuumad pisarad. Et olime teistel ees, hüppasin pisaraid varjates kiiresti kelgule ja hoidsin kuni laagriplatsini ühe käega kelgust ja teisega silmast.

Kelgu turvaköis kinnitatud kadusin kohe turistide vaateväljast: tegin külma kompressi ja puhastasin näo mustusest. Valu taandus kiiresti. Palusil Tammyl ühe tiiru minu asemel teha ja naasesin poole tunni pärast oma kelgule.

Nüüd on silm vaid pisut kuiv ja soe. Verevalumist olen seekord, tundub, pääsenud. Lööki meenutavad vaid kaks punast jutti silma sisenurgas.

Õlgu kehitades tuleb õnnelikki olla, et hullemalt ei läinud.

Päike ja tõusuvee esimene õppetund

2006-06-11T18:07:00.000+03:00

Hea uudis: olen päevitunud.
Halb uudis: olen tegelikult ÜLEpäevitunud ehk maakeeli öelduna ärapõlenud.

Halb uudis: rannikukivid kubisevad karude värsketest väljaheidetest
Hea uudis: karusid ennast seal kividel õnneks ei olnud

Hea uudis: leidsin väga mõnusa istumiskoha lahekaldal
Halb uudis: tõusuvee ajal on see koht (püstloodse kiviseina tõttu) muust maailmast eraldatud

Halb uudis: jäin sellel eraldatud kohal tõusuvee vangi
Hea uudis: märkasin seda piisavalt vara selleks, et pääseda sajakonna meetri läbimisega puusani ulatuvas külmas vees (vastasel juhul oleks ma seal õhtuni istunud ja seeläbi oma kojuküüdist ilma jäänud)

Päevased kraadid ulatusid päikese käes kindlasti üle 30. Puudega ümbritsetud tuulevaikne laagriplats toimis kuumaks köetud liiva tõttu pannina. Olin ainuke, kel oli hommikul piisavalt oidu lühikesed püksid kaasa võtta: kella üheksa paiku vahetasin oma tumedad dressid heledate šortside vastu ning garanteerisin endale sellega kõigi ülejäänute kadestava pilgu.

Et sääred on eilsest mäkketõusust kergelt öeldes valusad, tundsin headmeelt, et olin maintenance-inimene ehk püsisin all turistide juures - sel moel ei pidanud ma jooksma ja pingutama, mis oleks nende valusate lihaste juures kindlasti piin olnud. Samas tuli mul seetõttu enam päikese käes olla.

Kuna õhtused sõidud öeldi ära, sain vabaks juba 11.30 hommikul. Jalutasin pisut Snoopyga mööda rannikut ning võtsin seejärel oma seljakoti (lõunasöögiga) ning suundusin rannikuäärsetele kividele turnima. Püstloodse kiviseina ja merevee vahel oli tol hetkel mõnekümne meetri laiune kuiv maariba, mida mööda peaaegu lahe välimisse nurka jõudnuna mugava lapiku kivi leidsin. Kõht merekaldal söödud lõunasöögist täis ja olemine päikesesooja tõttu loid sättisin end päevitama ja... jäin magama.

Ärkasin vähem kui tunni aja pärast. Merevesi loksus kivi ümber ja suundus kiirel tempol lahesopi suunas. "Crap!" vandusin ma omaette ja haarasin kiiresti koti ja riided - tõusuvesi. Nägin, et vähem kui tund aega tagasi kuival jalal läbitud maa oli minust sajakonna meetri kauguseni vee all. Et aega polnud kulunud palju, kohendasin plätud ja astusin vette, arvates, et mind ootab jalutuskäik ehk pahkluudeni ulatuvas vees.

Tegelikkuses oli vesi (veelkord korrates) vähem kui tunniga tõusnud üle kahe jala ehk mul tuli sumada läbi reiteni ulatuva külma vee. Alguses näpistas varbaid külm, seejärel muutusid jalad lihtsalt tuimaks. Õnneks soojenesid need veest välja jõudes päikese käes kiiresti.

Sain oma esimese õppetunni tõusuveega.

Tagasi laagrisse jõudes sain teada, et Alaska tõusuvesi on üks maailma kõrgeimaid (sügisel ulatub tõus samas lahes 19 jalani ehk 5,7 meetrini) ning igal suvel kaotavad hooletud puhkajad Dyae lahes oma kalleid autosid (valdavalt nende sisustusi), sest parkides need õhtul kaldast nähtavasti piisavas kauguses ärkavad nad öösel autoustest sisse pressiva tõusuvee tõttu. Eelmisel suvel rikuti sel moel viis autot, ka sel suvel on üks (kohalik!) elanik sel moel autost ilma jäänud: ta püüdis mootorini ulatuvas soolases vees autot veel ka tagatipuks käivitada.

Juhataja Karen istus eelmisel suvel pool päeva samas kohas, kus mina täna vahele jäin, mõõna oodates.

Matkaselli esimene tõus

2006-06-10T20:42:00.000+03:00

Elu esimene mägimatk seljataga olen end pea oimetult voodis välja sirutanud: jalad löövad tuld, põsed on natuke päikesepõlenud ja uni kipub silmi. Tegime Ryaniga kahekesi terve päeva kestnud tõusu Ülemise Dewey järve äärde ja tagasi.

Startisime, nagu lubatud, kell 7.30 hommikul. Kontrollinud Trail Office'is karude teated (ei, idaküljel neid nähtud pole) ja varustanud end matkaradade kaardiga, sättisime end veerand üheksa mäkke rühkima.

Ülemine Dewey on üks mitmest Skagway lähedal kõrgemal mägedes asuvast järvest, mis toitub lume sulaveest. 3080 jala (939 m) kõrgusel asuv sügav basseinisarnane järv saadab Skagway poole teele kärestikulise veejoa, mis kogub oma teekonnal väikeste ojade vee ning maandub valju pahinaga ookeanilahes.

Matk järveni ja tagasi on iseenesest ligikaudu 6 miili (10 km) pikkune, ent kuna meil õnnestus hommikul valele rajale liikuda, siis tegime läbi umbes 8 miilise (13 km) "jalutuskäigu" - kui järsust tõusust ülerühkimist ja allatulekut jalutuskäiguks nimetada saab. Trail Office hindab seda rada sõnaga "strenuous" - keeruline, väsitav. Praegu saab selle tõusul läbitud minimaalselt kolme tunniga: eeldusel, et jalas on "snowshoes" (järgmine kord rendin kindlasti!). Allatulemiseks võiks arvestada umbes kaks tundi. Lisada sellele ajale hingamispausid tõusul, aja veetmine üleval, võib selle matka ohutult tervele päevale planeerida.

Päris allosas oli rada lai, tasane, kuigi kohati pisut järsk - selline, mis on sobilik iganädalase matka jaoks ka koos väikeste lastega. Madalama Dewey järve (168 m merepinnast) juures muutus rada vesiseks, poriseks, kohati voolas sulavesi otse mööda sissetallatud rada ning pidime liikuma selle kõrgemal samblasel äärel.

Järv seljataga, läks rada kiiresti järsuks ja keerulisemaks: graniidisarnane kivi ja puujuured moodustasid kõrged astmed, mida mööda oli küll tehniliselt lihtne, ent füüsiliselt raske liikuda. Mida enam tõusime, seda ebamugavamaks liikumine muutus. Teed hakkasid tõkestama allalangenud puud, ristuvad ojad. Õnneks ei muutunud rada kordagi selliseks, et oleks vaja olnud kõigi nelja jäseme abil end ülespoole lükkama hakata.

Puude varjus liikudes nägime korduvalt maalilisi kärestikke, okstel sibavaid oravaid. Esimest korda puude varjust välja jõudes võttis vaatepilt ahhetama: mäed näevad ülevalt vaadates veel võimsamad kui altpoolt.

Ryan on tore seltsiline: naerdes ja juttu ajades (ning perioodilisi hingamispause võttes) kulus tõus kiiremini, kui see üksinda ronides oleks olnud. Päris päeva alguses reielihase venitanud noormees väitis küll umbes teise kolmandiku lõpuni, et asi pole sugugi hull ja "tegemist on väiksemat sorti krambiga", kuid mingil hetkel peatus ta kätega lihast hõõrudes ja tunnistades, et valu segab liikumist. Tegin talle korraliku massaaži (kogemus kergejõustiku treeningutest) ja liikusime taas ülespoole - muidugi alles pärast seda, kui ta oli mu tungiva palve tõsise valu peale võimalikult vara tagasi pöörata kategooriliselt tagasi lükanud.

Esimesi lumeriismeid nähes hõikasin rõõmsalt. Sadakond meetrit ülevalpool soovisin juba siiralt, et me poleks lund üldse näinudki: kolme-nelja jala sügavune kevadiselt rabe lumi tegi ülesliikumise raskeks. Ryan rühkis otse keset lumevalli, et iga kümmekonna sammu järel sügavalt sisse vajuda, mina otsisin teed raja äärel - mis aga üldse lihtsaks ei osutunud. Kulutasin neli-viis korda rohkem aega kui Ryan, kuid see-eest hoidsin oma jalad enam-vähem kuivad.

Üles liikudes muutusid lehtpuud aina harvemaks. All täies lehes olnud puuliigid olid ülevalpool varakevadistes pungades.

Päris üleval järve ääres leotasime mõlemad jalad lõpuni läbi: lume all jooksev sulavesi oli ootamatu, kuid seda avastades ei olnud enam midagi muud teha, kui edasi liikuda.

Järv ise ja vaade selle ümber võtab hingetuks! Vaikus, päikesevalgus, lumi... Tõusen sinna kindlasti veel, kuid siis juba koos ööbimisega: väike matkamaja on mugav ja turvaline koht öö veetmiseks, et varahommikul kõrgeima järveni ja ehk isegi tipuni rühkida.

Kohtasime üleval matkamaja juures kaht Skagwaysse suveks tulnud matkajat, kes öö majas veetsid. Plaanime neljakesi liustikule minna, kui vabad päevad kokku sobivad.

Allatulek kujunes tõusust oluliselt erinevamaks. Ryan püüdis valu positiivse maski taha varjata, kuid libastudes/komistades kuulsin korduvalt ta allasurutud valuoigeid. Tundsin end abituna: oleksin nii väga aidata tahtnud, kuid peale mu ajutiselt valu leevendava massaaži ei olnud mul talle midagi pakkuda. Tean, kui valus on venitatud reielihasega trepist alla tulla - võib vaid kujutada valu, mida tundis tema üle 3000 jala konarlikul teel laskudes!

Ega ma ise ka suurem asi liikuja polnud. Tõusul läbinisti väsinud jalad värisesid peatudes nagu haavaleht ja iga uus samm tundus aina võimatum. See mägi lihtsalt ei lõppenud ega lõppenud otsa.

Viimase laskumise võtsime, tundub, ühe hingetõmbega - nii väga tahtsime taas siledat pinda jalge all tunda ja oma reielihased lõdvaks lasta. Asfaldile astudes tundsin end võitmatuna: "Tegime ära!"

Käinud läbi toidupoest Ryanile spordikreemi ostmast jõudsin koju kell 18.30.

Lõkkeõhtud ja muusika

2006-06-09T23:56:00.000+03:00

Olen pisut lõkkesuitsune ja rahul: veetsin just ühe toreda õhtu koos paarikümne noorega, kes on pärit üle terve USA - kõik nad on tulnud ühel või teisel põhjusel suveks Skagwaysse.

Kui meie bussijuht Oz (26) kutsus minu ja Lizi koos tema ja ta abikaasa Kelsey'ga (20) grilliõhtule, siis arvasin, et tegemist on väikese omavahelise istumisega. Tegelikult oli see aga üks Kelsey töökaaslase sünnipäev, mida tähistati autosuvilate parkimisplatsi juures lõkke, grillvorsti, laulu ja niisama olemisega.

Inimesed, kes sinna kogunesid, olid eriilmelised. John (19) on mormoon, kes on alustamas oma 21 kuu pikkust misjonitööd Tšehhis, kuid viisat oodates veedab aega Skagways ning lahkub homme Hainesi. Lõkke ääres kõigi võimalike esemetega žongleerinud Travis on Ohiost, nagu mõni teinegi, ning töötab rattakaariku juhina kesklinnas tiirutades. Ryan (18) tuli samuti Ohiost perekonna äri kaudu ehitustööliseks, kuid ehitusluba oodates veedab aega kitarri mängides - tema teine album on parasjagu mu kõlarites ja ma ei usuks elu sees, et see 18-aastane noormees suudab nii hästi laulda, kui poleks seda just lõkke ääres kuulnud. April (21, sünnipäevalaps) on nagu Kelsey'gi Tempsco helikopterite juures inimeste peale- ja mahaaitaja, vahel teeb lennud liustikule ise ka kaasa. Abbey (20) töötab matkatarvete poes ja armastab neid asju, mida müüb: suurem osa palgast kuluvat just samadele matkatarvetele.

Pille, mida mängiti, oli palju: viis-kuus kitarri, üks trompet, viiul, bandžo, paar suupilli, kohapeal improviseeritud trummid. Lauldi vanu tuntud laule ning pea igaüks aitas häälekalt kaasa. Ilma jahenedes liikusid õhemalt riietunud lõkkele lähemale, mina oma soojas pusas arendasin vestlust nii mõnegi alles peol kohatud inimesega.

Ryan tõi mu õhtul autoga koju ja tuleb ka homme mäkke ronima. Stardime kell 7.30 hommikul, et jõuda kell 8 kontrollida Trail Office's, kuidas on lood karudega (idaküljel on nad harva (samas kui Dyae kanti ei soovitata praegu üksipäini nina pista - karud on veel varasuviselt näljased), kuid ettevaatus ei tee paha) ning varuda paar matkaradadega kaarti. Plaan on tõusta nii kõrgele, kui aeg lubab, et valges tagasi linna jõuda. Kahtlen, et end lumepiirini suruda jõuame, tõus on järsk, kuid eks näis.

Panen suure matkakoti selga: varustust ei ole palju, kõigest toit, vesi, jakk ja saapad (kohati pidavat väga märg olema sulamisvee tõttu), kuid tahan koti matkatingimustes ära proovida, ega see kusagilt hõõruma ei hakka.

Usun, et vähemalt siinkandis ma omapead matkama ega looduses ööbima ei jää: karusid on selleks natuke liiga palju näha olnud. Kahe-kolmekesi - miks mitte, siis on turvalisem. Põhilised teadmised, mida seda karvast elukat kohates teha, on üle korratud.

Autojuhiload saan teha ca kahe nädala pärast. Tundub, et suvi hakkab juba senikogetust parimaks kujunema.

Pikad päevad

2006-06-07T10:40:00.000+03:00

Päeval mõtlen uusi elamusi saades: "Koju jõudes panen kohe kirja!" Ent koju jõudes viskan end arvuti kättevõtmise asemel voodisse, söön pisut ja vajun magama, et järgmisel hommikul 6 paiku ärgata. Tartus mõtleks ma selle peale: "Töönarkomaan." Siin aga on teisiti.

Päevad on pikad ja töö füüsiliselt raske (nädal aega kelku ja köisi näinud töökindad on juba oma paksu kummikihti kaotamas - koertekelgu ümberpööramine ja 16 klähviva husky tagasihoidmine hõõrub need korralikult räbalaks), kuid vingumise asemel tunnen oma valusaist lihastest mõnu: uni on sügav, ajataju korras (ärkan alati mõni minut enne äratuskella helinat, kuigi see on igal hommikul erineval ajal) ja olemine kerge, sest lihased koguvad toonust ning toit ei tundu pideva liikumise tõttu raske. Kaotan kindlasti enam kaloreid kui toiduga tagasi saan, kuid hetkel ei ole see veel häirima hakanud - natuke talvise soojakihi kaotamist paari kilo piires tuleb ainult kasuks. Kelgu tõusul üleslükkamine käis täna juba oluliselt lihtsamalt kui üleeile.

Randy täitis täna eilse lubaduse mind Kubotaga sõitma õpetada. Kubota on see väike sõidumasin, mida ma oma ääretult piiratud teadmiste tõttu ATV-ks ei julge nimetada. Jäime laagri lähedal tigevalt auklikul teel kimades juhataja Karenile vahele, kuid minu entusiasmi peale oskas Karen vaid kosta: "You're enjoying it, aren't you =)," ning mina laialt naeratada.

Ma ei ole Karenile siiamaani tunnistanud (kartes, et mul sellega sõita keelatakse), et esimest korda ülevalt mäest six-wheeler'iga (Kubota sarnase masinaga, millel on kuus ratast all) alla tulles tõmbas masin killustikul kaks korda külje ette - hetkeks mõtlesin tõesti, et tulen sellest ca 25-30 meetrisest järsakust alla... ning teps mitte teed mööda. Õnneks suutsin masina ilusti teel hoida, adrenaliisilaks õhetavail põskedel. See oleks olnud valus kukkumine.

Eile laagri turistibussiga linna küüti saades peatusime Dyae lähedal valgepea-kotka pildistamiseks: lind istus teest pisut madalamal kasvaval puul, mis tähendas, et ta oli teel seisvatest inimest vaid 5-6 meetri kaugusel. Meie ilmumise peale ei pööranud ta isegi pead mitte. Ma ei väsi kordamast: kuninglik lind.

Mult on paaril korral küsitud, mis täpselt mu tööülesannete hulka kuulub: see oleneb päevast.

Iga nelja-viie päeva tagant olen ühe päeva alumises laagris "maintenance" inimene: teen/hoian ahjus ja lõkkes tuld üleval, toidan kutsikaid, puhastan kutsikate ja näidis-koerte (osa Randy koertest, kes on paigutatud turistide alasse) ala, toon kätepesuks ja koerte jootmiseks vett, harjan koeri, hoian maja puhta, punun kelgukinnitusi (neckline - köis, mis käib koera kaelarihma ja põhiköie vahele, tugline - köis, mis käib rakmete ja põhiköie vahele), kastan voolikuga tolmutõrjeks õue ja alumist osa mäkketõusust jms.

Üleval mäel händlerina töötades algab päev vastava koertetiimi "magala" puhastamisega, nende toitmise ja jootmisega. Rakendanud tiimi (16 koera) Kubota ette, sõidame mäkke, kus vahetame Kubota kelgu vastu. Nii turistide peale- kui mahalaadimise ajal on kõik neli mäel olevat tiimi ja kelku turvaliselt tee äärtele kinnitatud, et nad mingil juhul kedagi jalust paisata või köitesse takerduda ei saaks.

Kaks bussi toovad maksimaalselt 24 turisti (kuus igale kelgule) üles mäkke. Tervitame neid, juhatame kelguni, aitame istuda, kontrollime turvavööde kinnitused. Siis lähevad neli tiimi järgemööda sõitma: võin "enda omad" teeäärelt lahti rakendada alles siis, kui eesolev kelk on liikuma hakanud. Kusagil sõidu keskel võtame ühe tõusu Kubota abil: see on liiga järsk, et koeri nende ülekaaluliste ameeriklaste vedamisega vaevata. Kogu sõidu jooksul jutustab kelgujuht koertest, võidusõitudest jms.

Tee tagasipöördekohani jõudes peatuvad kõik neli kelku, et oodata, kuni viimasedki on Kubota abil üles toodud, turistide fotod tehtud ja koerad joodetud. Kubota eest lahtirakendamisest kuni pöördekohal turvakinnitamiseni (ja vajadusel pärast seda) jooksen mina tiimi kõrval kaasa, sest nõrgemad tiimid kipuvad pöörde "sirgeks võtma" ehk tagumisi koeri puudesse kiskuma - kui nad seda teevad, tuleb minul põhiköie abil neid väljapoole tirida. Täna lendasin seda tehes täie matsuga pikali, sest vihmamärjal metsateel ei hoia minu saapad küll ühtegi 16 vägilasega tiimi seal, kus mina tahan. Kelgule hüpates oskasin vaid naerda: "That was a part of a show!" ning tagumikult pori pühkida. =)

Tagasi alguspunkti jõudes ootab mind taas tiimi turvakinnitamine ning siis üheskoos ülejäänud kelgujuhtide ja händleritega tiimide kitsal teel ümberpööramine. Juhtkoerad pööraks heameelega otse tagasi, kuid selle tulemus oleks vaid see, et kõik köied on lootusetult sassis ja koerad ise närvilisusest üksteisel hammastega kallal. Seetõttu jaotame viis-kuus inimest kogu koerterivi laiuses laiali ning püüame neid väljapoole tirides ümberpööramise võimalikult suure raadiusega teha.

Ümberpööramine ongi see koht, kus pea kõigil tugevad kindad käes on - paljakäsi oleks peopesad juba mõne korra järel villides või verel.

Kuni turiste alla viiakse ja uued üles tuuakse, korrastan kõigi koerte segamini läinud köied, kontrollin turvavööd, vajadusel puhastan/kuivatan kelgu jms. Ja niimoodi kuni 10-15 korda päevas.

Vaba aja veedame niisama naerdes, pikema pausi ajal kelguköisi punudes - neid kulub palju, sest osad koerad hammustavad need lihtsalt katki või siis kuluvad köied ajaga.

Iga koertetiim teeb kuni neli-viis sõitu korraga, seega tuleb neid üks-kaks korda vähemalt vahetamas käia (maharakendada, joota, uued etterakendada). Päeva lõppedes tuume tiimi Kubota abil alla, toidame, joodame, puhastame kõik uuesti.

Õhtul, kui tööpäev lõppenud, läheme vahel otse koju, vahel aga jääme laagrisse, et kõik koos lõkke ümber istuda ja juttu ajada ning juua (nemad joovad õlut, mina ja Liz ja veel mõned Coca-Colat =P). Kui on aega, püüan Snoopy välja mere äärde jalutama viia; vahel käib Liz koos oma neljakuuste kutsikatega minuga kaasas.

Pildid laagrist

2006-06-03T20:53:00.000+03:00

Juhtisin lennukit!

2006-06-02T15:50:00.000+03:00

Ma ei suuda siiamaani uskuda, et veetsin just kolmveerand tundi 3500 jala kõrgusel mägede vahel imeväikeses lennukis käsi juhtkangil hoides ja lennukit pöörates. Va-pus-ta-valt hea!

Aga nüüd lugu sellest, kuidas ja miks ma sinna üles üldse sain.

Ärkasin kell kuus, et jätta endale piisavalt aega leida sadamas kella kaheksane tiibur. Fjord Express väljub igal hommikul kell 8 Skagwayst, võtab kell 8.45 peale reisijad Hainesist ja jõuab kella 11.30-ks Juneausse. Juneaus viiakse reisijad Mendenhalli listikule, kesklinna ja kell viis õhtul alustatakse sõitu tagasi Skagwaysse ja Hainesisse. Edasi-tagasi sõit maksab 139 dollarit, mis on päris korralik raha, kuid et mul oli niikuinii vaja Juneausse saada ja see on vaid õige pisut rohkem kui ühe tööpäeva palk, siis mõtlesin, et mis siis ikka, võtan tiiburi.

Liz andis mulle küüdi sadamasse. Ekslesime pisut dokkide vahel, kuni leidsime väikese tiiburi. Et kell polnud veel pool kaheksagi, jäin paadisillale, Liz aga sõitis tagasi koju, magama. Astusin tiiburi pardale, hakkasin piletit ostma, kui... selgus, et olen valel laeval: see laev läks ainult Hainesini, Fjord Express polnud veel randunud.

Sättisin end siis õigele dokile mugavalt sisse ja jäin ootama. Aeg venis, tiiburit polnud ikka veel. Teadsin, et ta randub vaid mõneks minutiks, seepärast ei hakanud ma tõsiselt muretsema enne, kui kella kaheksani jäi vaid 5 minutit ja peale minu polnud paadisillal kedagi. Kell 8.10 lõin käega ja uurisin sadama valvurilt õiget graafikut. Siis saingi teada, et Fjord Express käib Skagwayst läbi ainult juhul, kui on tehtud piisaval arvul reserveeringuid. Kas olin koha reserveerinud? Ei.

Et social security kontor töötab Juneaus vaid tööpäeviti, mina olen aga järgmisel nädalal esmaspäevast reedeni täispikad päevad mäel, otsisin kiiresti muid variante Juneausse saada. Pärast mõningaid seiklusi seisin pooleteise tunni pärast Skagway Airi väikese lennuki kõrval lennujaamas. Lisaks piloot Chuckile oli pardal vaid mu seljakott ja ma ise, 129 naela raskune 21-aastane eestlane Skagwayst =).

Chuck on üle mõistuse lahe! See 35 aastat piloodina töötanud mees on lõbus, seltsiv ja hajutab kogu hirmu selle tillukese lennuki ees. Varustatud autojuhi kommentaariga, et Chuck on nende parim piloot, veendusin selles peagi isegi: õhkutõusmisel ei registreerinud minu keha küll hetke, kui lennuk maast lahti sai, ning maandumisel tundsime vaid kerget tümpsu vaatamata sellele, et tormiseks kiskuv tahtis lennukit raputada.

Vaatepilt, mis Skagwayst õhku tõustes avanes, oli hämmastavalt kaunis! Me teele jäi neli-viis liustikku, lugematu arv mäetippe ja koskesid, mis toovad lahte mägedelt sulanud lume. Ahmisin õhku ja sain peaaegu et ehmatusega aru, et olen ju tõesti maailma ühes kaunimas paigas!

Kui Chuck pakkus mulle õhus lennukit juhtida, arvasin, et ta teeb nalja. Aga ei teinud! Sain juhtkangi abil lennukit õhus pöörata ja tunda, kui õrnale puudutusele reageerib see pisut kulunud välimusega pisike lennumasin. Piisab kangi ühe sõrmega õrnalt kergitada, kui lennuk pisut küljele kaldub ja pöörama hakkab.

Vestlesime teel palju. Chuck on julge ja palju asju proovinud mees. Kuuldes minu ja Lizi soovist Whitehorse'i lähedale langevarjuga hüppama minna, julgustas ta mind võtma lennutunde - mitte selleks, et piloodiks saada, vaid et kunagi elus proovida, mis tunne see on olla esimest korda lennukis üksinda, üksinda see õhku saada. Eks näis.

Peaasi, nagu Chuck ütleb, on mitte saada vanaks mõeldes: "Ma soovin, et oleksin nooruses teinud..." - kõiki asju.

Tulin tagasi samuti Chuckiga koos. Lisaks meile oli lennukis kolmas inimene (mees tagumisel istmel) ja seepärast oli minupoolne juhtkang maha võetud. Kuid see-eest sain põhjaliku sissejuhatuse sellesse, mida teevad nupud esipaneelil, miks on kütus mitmes paagis, mida teevad pedaalid, kuidas lennuk pöörab, mis järjekorras midagi tehakse, et masin õhku saada, milliseid märke looduses jälgida jne.

Mendenhalli liustiku juures tuli meile vastu võimas valgepea-kotkas: täpselt meie kõrgusel, rahulikult, kuninglikult. Saatsin teda silmadega ehk 50-60 meetri kauguselt, õhus mägede vahel.

Lahkusin Skagwayst pisut enne kümmet hommikul. Kell kolm pärastlõunal olin juba tagasi. Täna oli hea päev!

Fakte:

* Skagway-Juneau-Skagway lennu hind: 185 dollarit

Neli ilmakaart

2006-06-01T23:03:00.000+03:00

Huhh!

2006-06-01T21:59:00.000+03:00

Kiirus ja päevakava on siin väga erinevad tavalisest Eesti päevast.

Äratus on kell kuus hommikul: see jätab hommikuseks toimetamiseks täpselt poolt tundi, kuna kell pool seitse tuleb alustada sõitu Dyae'sse. Sõiduks kulub ligikaudu 20-25 minutit, lisaks mõneminutine jalutuskäik autode parkimisplatsilt laagrisse. Alustame laagritoimetusi kell seitse: esimene turistidegrupp saabub kell kaheksa.

Tööpäevad on keskmiselt 9-11 tundi pikad, kusjuures pausid on sellest ajast juba mahaarvatud. See tähendab, et üldjuhul oleme laagris kella viie-kuueni ning saame koju umbes seitsmeks. Tagasi Skagwaysse jõudes kulub aeg pesemisele, söögivalmistamisele ja söömisele. Enne, kui jõuan arugi saada, on kell kümme ehk aeg magama minna: uus äratus ootab taas kell kuus.

Kui Eestis oli mul pidevalt aega niisama olemiseks, lebotamiseks, siis siin jõuan napilt päeva muljed arvutisse trükkida ja endale kümme minutit Tolkieni "Sõrmuste isandat" lubada, kui võibki lugeda "lebotamisaeg" lõppenuks. Kogu päev on lihtsalt nii täis tegutsemist, tuult, vihma, päikest, muljeid, väsimust, sooje sõnu, külma liustikuvett, siniseid kutsikasilmi, lehvitavaid sabasid, kõlavat haukumist, lõhnavat männivaiku, sädistavaid oravaid ja kõike muud, mis paberile ei mahu.

Füüsiliselt väga kurnav töö, aga hing laulab sees: siin on hea!

Homme ja ülehomme on vabad päevad. Mind ootab ees sõit Juneausse oma social security numbrit taotlema (homme, praamiga), laupäeval lähen vist Liziga Dyae'sse kaasa, et ümbruskonna mägedel turnida. Ah, mis mägedel: mägede JALAMITEL.

I'm on a team!

2006-05-31T21:57:00.000+03:00

Tegin täna esimest korda kelgutuurid händlerina kaasa. Awesome!

Mul ei tulnud isegi paluda end mäele saata, sest Karen tuli ise mu juurde ning pakkus, et võiksin Tammy asemel koos kelgujuhi Randyga mäele minna - olen kolm päeva all laagris tubli tööd teinud.

Ma ei olnud seal küll kaua, kõigest kolm-neli sõitu, kuid seda oli piisavalt, et tunda vapustavat motivatsioonipurset: see töö on huvitav ja lõbus!

Kogenud kelgujuht Randy võttis händleri ülesanded lühidalt kokku sõnadega: "Händler peab tagama mu koerte ohutuse." Praktikas tähendab see mitut alguses keerulist, ent tegelikult lihtsat asja (või siis vastupidi). Kui kelk peatub (turistide "pealelaadimisel", pildistamishetkel üleval mäel ja päris lõpus inimesi kelgult maha aidates), tuleb siduda koerterivi kiiresti turvakinniste külge, et nad mõne ootamatu segaja tõttu jooksma ei pistaks. Enne uue tuuri alustamist tuleb koerterivi ja kelk kitsal metsateel ümber pöörata: keegi veab juhtkoeri kaarega tagasi ja ülejäänud vabad käed kisuvad koerterivi kaart väljapoole, et koerad ega köied sassi ei läheks ning kelgul pööramisruumi oleks. Kui mõelda, et tuleb täiest jõust hoida tagasi kuutteist koera, kes on võimelised vedama suure kiirusega kaheksa koguka inimesega kelku, siis... on see paras ports füüsiliselt rasket tööd. Viiekesi pöörates saame enam-vähem hakkama, kahe-kolmekesi tegutsedes lohisevad jalad liivasel pinnasel abitult koertega kaasa, sest jõud, mida need kelgukoerad endas peidavad, on tohutu.

Lisaks on veel mõned lihtsamad ülesanded: koerte ette- ja maharakendamine, kelgupiduri hoidmine, koerte hooldamine.

Reedel-laupäeval on mul vabad päevad pärast viit pikka tööpäeva, uuel nädalal hakkan juba graafiku järgi koertetiimiga töötama.

Väljend "Issanda loomaaed" omandab siin täiesti uue mõtte

2006-05-30T21:46:00.000+03:00

Jälgisin täna päeval oravate tsirkust koerakuutide juures nind jäin mõttesse: saadan säravail silmil ka neid loomi, kellele kohalikud tähelepanugi ei pööra. Keda ma siis kohanud olen?

Kõige rohkearvulisemalt on siin esindatud oravad, neid näen päevas tõesti ehk kümnete kaupa. Üleeile õhtul mäel ronimas käies kuulsin seljataga krabinat: jäin vaikselt ootama, kellega mul seekord au on kohtuda. Peagi ilmus nähtavale üks muljetavaldavalt suur oravapapa, kes minust välja tegemata mäekülge mööda alla siblis. Jõudnud ehk kahe meetri kaugusele märkas ta äkki hallis jopes inimest, mind, nind tuiskas jubeda kiiruga tagasi mäkke. Selline kohtumine siis.

Metsateel kipuvad nad peaaegu autorataste ette istuma, kusjuures just ühes kindlas kohas ootab meid nii hommikul kui õhtul üks suur oravapoiss. Koerakuutide juures aga teevad nad lihtsalt tsirkust.

Oravad on ära õppinud selle, et koerad ulatuvad vaid nii kaugele, kui lubab neid kett, ja lõbutsevad seda ära kasutades täiel rinnal: ronivad puuokstel nii alla kui veel vähegi võimalik koera haardeulatusest napilt väljas olles ja sädistavad siis rahulolevalt sel ajal, kui noored koerad end hingetuks klähvivad. Vanad kogenud koerad ei pane neid enam millekski.

Millegipärast pidasin seda oravate sädinat alguses hoopis linnulauluks - linnas kasvanud laps, mis teha!

Valgepea-kotkaga olen seni kaks korda kokku puutunud. Esimene kord nägin teda üleeile mäel ronimast tagasi tulles - kaugel üleval tavatult suure tiibade siruulatusega lind köitis mu tähelepanu. Istusin raudteerööbastele ning jälgisin kuninglikult rahulikku õhulendu, kuni lind madalamale laskudes end kaljunukile istuma sättis. Teine kord oli täna laagris: kotkas lendas laagri lähedalt mööda. Mina olin sel ajal oma lõunat (võilevad, õun ja tee) söömas, pisut eemal inimestest ja koerte klähvimisest.

Isegi Eestis olles teadsin, et Inside Passage on tegelikult maailma suurima valgepea-kotkaste tihedusega paik.

Karu ei ole mul oma silmaga veel näha õnnestunud, kuid hobumatkajad näevad laagri lähedal elutsevat kaht pruunkaru iga päev, osad koeratalitajatest samuti. Ehk näen kaht mesikäppa varsti isegi. Igasugu närilisi ja jäneseid ei tule vist mainidagi, viimased on end samuti koerakuutide juures mugavalt sisse sättinud.

(täiendus 1. juunist:

Nägin täna kaht pruunkaru! Ootamatul kombel tulid päevasel ajal alla orgu, kui tavaliselt ilmuvad nad luhale rohtu ja juuri näksima vaid öösel või äärmisel juhul varahommikul / hilisõhtul. Täna aga olid nad koertelaagrist umbes kilomeetri kaugusel päris päevasel ajal, päikesega - kell võis olla ehk viie paiku õhtul. Kuna juhataja Karen oli mu selleks ajaks juba töölt minema käsutanud ("Sa oled piisavalt teinud, mine lõbutse!"), siis sättisin end täie südamerahuga mesikäppadest kahesaja-kolmesaja meetri kaugusele puude varju: piisavalt lähedal, et näha, kuid piisavalt kaugel, et end ohutult tunda.

Nädalalõpu koosolekul tõstis Karen karude teema ohutuse seisukohalt üles: karud uitavad just seal, kust läheb läbi tee, mida meie nii hommikul kui õhtul autode juurde jõudmiseks kasutame. Tuleb ettevaatlik olla. Põhiline reegel: mitte joosta! Loomal on instinkt põgenevale olendile kaasa tormata, et siis käpp peale panna ja uurida, millega tegu.)

Nüüd tuleb vaid üles leida see kole loom, kes mu jalad öösel kupuliseks hammustanud on. Millegipärast on mul kahtlus, et pean süüdlast otsima nende lollakalt kogukate sääskede seas, kes õhtusel ajal eikusagilt välja ilmuvad.

Liz väidab, et hammustaja võib vabalt ka ämblik olla, kuid millegipärast meeldib mulle mõte sääskedest pisut rohkem. ;)

Fakte:

* Lizi isa amet: üle Alaska tuntud veterinaar, kes on parasjagu McKinley tippu vallutamas

Väsinud kui koer?

2006-05-29T20:52:00.000+03:00

Kaks pikka tööpäeva seljataga saan ma juba päris hästi rääkida sellest, milline näeb välja kelgukoerte laagri elu.

Laager asub Dyae's (häälda: Daaii), 10 miili kaugusel Skagwayst, kitsa ookeanilahe kaldal. Koerad (keda on kokku ligi 270) on jagatud kahte laagrisse: "alumises" on umbes 100 koera, see asub päris kalda lähedal metsatuka sees, "ülemine" on umbes 50 meetrit kõrgemal mäeküljel. Igal koeral on oma nimesildiga kuut ja kuue jala pikkune kett, mis on täpselt nii pikk/lühike, et takistab teda naaberkoerani ulatumast. Oma liikumisvajaduse saavad need koerad kätte kelgu ees joostes - jalutama viiakse eraldi vaid neid, kes on tiined, haiged või muul põhjusel kaua ketis olnud.

Koertelaagris töötab kokku 45 inimest: koertekelgu juhid, händlerid (kelgujuhtide paarilised, kes aitavad neid rakmetesse panna, pöördel juhtida jms), autojuhid, lisaks on veel mõned ülesanded, mida täidetakse järgemööda (koristamine, tutvustava loengu pidamine jms). Enamus töötajaid on ameeriklased, kes ei ole tingimata Alaskalt pärit, kuid on ka paar kanadalast ja mina, Eestist (köhh-köhh).

Et kelgukoerte lõbusõite viiakse läbi ülemise laagri juures, mäeküljel, siis selleks, et kasutada kelgu ees alumisest laagrist pärit tiimi (16 koera ühe kelgu ees), lastakse neil täisvarustuses üles joosta rakendatuna ATV ette, milles istuvad kelgujuht ja händler, sest:
• koertetiim ei jaksaks sellest kallakust üles tirida (üldjuhul ülekaalulisi) turiste,
• ATV-l on piisavalt tugevad pidurid, et alla tulles vajadusel kallakul seisma jääda.

Üleval mäeküljel rakendatakse koerad ATV eest kelgu ette. Seetõttu alustatakse koertetiimi ettevalmistamist juba pool tundi enne turistide saabumist. Turistid seda askeldamist üldjuhul ei näe, sest saabuvad hiljem.

Turiste, kes sadamas laevalt maha astuvad, võtavad vastu valged Alaska Excursionsi mikrobussid, mis toovad neid 24 kaupa Dyae'sse. Et koertelaagri ees suubub lahte pisike mägioja, millest sõidavad probleemitult üle suured autod ("truck"), ent mitte mikrobussid, siis astuvad nad Dyae's bussist välja, jalutavad üle pisikese purde ning istuvad seejärel uutesse autodesse, tumerohelistesse 12-kohalistesse mikrobussidesse, millel on piisavalt võimsust, et sõita täislastis üles umbes 20-kraadisest kallakust teel ülemisse laagrisse.

Ülemise laagri juures ootavad neid koerterakendid, mis teevad lühikese, umbes veerandtunnise sõidu kiviklibusel metsateel. Seejärel tuuakse külalised taas tumeroheliste bussidega alla laagrisse, kus talvel kelgujuhina töötanud inimesed tutvustavad seda spordiala veerandtunnise loenguga, mille järel saab tutvuda koertega, kutsikatega (praegu on sees kolm pesakonda), suupisteid maitsta. Tagasi Skagwaysse viivad inimesi taas need valged bussid.

Mina olen "vahtralehe" kombel tegelenud laagri igavama tööga: kamminud koeri, hoolitsenud kutsikate eest, hoidnud korras külalistele mõeldud ala, aidanud händlereid koerte toitmisel, vee tassimisel, viinud välja kive. Veel mõni päev seda musta nõmedat tööd ja peaksin saama esimesed õppetunnid händlerina. Arvestades, et "maintenance" inimesed (ehk üldjuhul järgemööda seda tööd tegevad händlerid, praegusel juhul aga mina) ei saa osa ühisest jootrahast (kogu jootraha pannakse suurde purki, kus see jaotatakse kõigi vahel vastavalt töötundide arvule), tooks händleritöö kõvasti juurde ka palgas: viimase nädala eest said inimesed keskmiselt 100 dollarit jootraha.

Püüan pea püsti hoida: kõik händlerid on pidanud oma esimesed päevad nii veetma. Tuleb lihtsalt kannatlikult ära oodata, kuni saan võimaluse händlerina tiimiga kõike kaasa teha.

Inimesed, kes laagris töötavad, on põhjamaiselt karmid, samuti nende huumorimeel. Linnalikus keskkonnas nimetataks neid vist avenahkurlikult ebaviisakaks (a-la "Ütleb sitt, kui seda näeb."). Samas on nad väga töökad ja otsekohesed. Siiani olen kõigiga läbi saanud, kui ehk välja arvata see, et laagri juhataja Kareni karm olek, kui ta minu poole pöördub, teeb minust tagasihoidliku kokutava inglise-keelt-mitterääkiva võõramaalase.

Mul on jube hea meel, et olen Liziga tuba jagama sattunud. See on mu elu esimene toakaaslane (kui välja arvata vennaga toa jagamine ja Andres Kalevi tänava korteris, kuid need on natuke teistmoodi olukorrad olnud) ja, rõõm tunnistada, siiani klapime väga hästi.

Püüdsin täna natuke kodusemat toitu valmistada, praekartulit muna ja sinepiga, kuid välja tuli teistmoodi: poes müüdaval meresoolal on teistsugune maik ja sinep ei kõlvanud ka kuhugi. Mekkisin mokaotsast Lizi spagette spetsiaalse juustuga (jäle!) ning jään ootama aegu, millal saab mulgikapsast ja kama - kui ikka eestlaslikult, siis täiega! Seniks lepin selle ameeriklaste toiduga.

Fakte:

* tööpäeva pikkus: eile 6,5 (pühapäev on vaikne päev), täna pea 9 tundi
* ajavahe Eestiga: 11 tundi

Varajane

2006-05-28T05:33:00.000+03:00

Päevakava pole siiamaani paika settinud: kadusin eile tuppa magama napilt pool kaheksa õhtul ja olin kell 4.34 hommikul nagu naksti üleval. Aga pole viga, täna-homme magan nagu nott: ees on esimene tööpäev.

Käisime Liziga eile õhtul Dyaes ära, koeri toitmas ja niisama ringi vaatamas. Ma lihtsalt PEAN saama oma load siin tehtud ja auto ostetud, sest vastasel juhul tuleb mul kas 1) üles mäkke kolida, jooksva vee ja elektrita puuküttega majakesse või 2) hakata seda kümmet miili rattaga sõitma, kui Lizil parasjagu minuga samal ajal vahetust pole. Tund-poolteist rattaga sinna ja samapalju tagasi oleks natuke liiga nadi igal tööpäeval tegemiseks, need tõusud-langud on ju veel lõputumad kui Postitee Lõuna-Eestis. Teisest küljest: mõelda vaid, kui vormis ma oleks! Nali naljaks.

Ilm on jõle: külm, tuuline, vihmane. Eile selgelt säranud mäetipud on pilve sees peidus, temperatuuride vahe peaks eilsega võrreldes oma 15-20 kraadi olema.

"Trainee" kombel ootab mind täna kennel maintenance ehk rahvakeeli öelduna: koristamine. Samas on see vist üks parimaid viise koertelaagriga tutvumiseks. Homme-ülehomme peaks olema esimene händleripäev, mille tarvis aegsasti tugeva peopesaga töökindad muretsesin. Ja nähes Ricki vigastatud jalga ning Lizi hoiatusi selle kohta, kus mitte mingil juhul olla ei tohi (ATV ja kelgu vahel köite vahetamise ajal - kui koerad liikuma hakkavad, saan luumurru, nagu Richie'gi; pöördel koertetiimi kaare sees - võivad kaasa tõmmata, Liz on ametit õppides kord terve tiimiga paarsada meetrit kaasa lohisenud, sest köiest lahti lastes oleks ta lihtsalt kelgu alla jäänud), saab see vist erakordselt... khm-khm... uus ja huvitav päev olema. Ettevaatlik päev.

Olen endale juba esimesed lemmikud leidnud: viieaastane Snoopy oma pooleteise kuu vanuste kutsikatega, üks Lizi noori segaverelisi ja pisut arglik Peanut.

Natuke pildimaterjali

2006-05-28T05:02:00.000+03:00

Sellisena ma Tartust varahommikul teele läksingi: suurem seljakott seljas ja väiksem käes peaks nendes kahes olema praktiliselt kogu mu suvevarustus.

Esimesed muljed mägedest tulid ikka ülevaltpoolt. Olgugi, et need on alles Kanada, Yukoni omad, on Alaskale ulatuvad hästi sarnased. Kui, siis õige pisut teravamad.

Sadam. Kiirematel päevadel seisab seal korraga viis suurt kruiisilaeva. Tol unisel laupäeval oli neid vaid kaks.

"Kodu"tänav. Skagways ongi ainult 5x20 paralleelset tänavat. Mina olen sadamast vaadates kaugemas otsas, 19. ja Maini nurga peal. Siin pildil jääb see parema õla taha.

Ja see ongi väike maja 19. ja Maini nurga peal. Meie kolmekesi (mina, Paddy ja Liz) elame teisel korrusel, seal, kus trepp üles läheb.

Kohal!

2006-05-27T04:07:00.000+03:00

Kuigi kuupäeva järgi olen veetnud siin vaid päeva, siis tegelikkuses on see siiski kaks päeva: üheksatunnine ajavahe Eestiga "võitis" mulle aega juurde. Kell on pool kolm öösel, väljas hahetab juba (kirdepoolsete mägede taga on taevas heledaks tõmbunud), istun elutoa tugitoolis, Liz ja Paddy magavad juba. Püüan esimesed muljed kirja saada.

Asjad on nii hästi, et see paneb mind muretsema, kas ei juhtu ehk midagi ootamatult halba. Praegu on mind vastu võtnud tore omanik, külalislahke ja imeilus piirkond, vahva toakaaslane, mugav "kodu".

Robert, Alaska Excursions'i omanik, võttis mind Whitehorse'i lennujaamas vastu koos sakslasest Sebastianiga, kes töötab koertelaagris kelgujuhina. Tegime tema hiiglasuure autoga tiiru mööda Whitehorse'i poode ning tulime seejärel USA poolele, Skagwaysse. Piiril võtsid mind vastu kaks lõbusat ametnikku: kiire kõne SEVISe kontrolliks, tempel passi ja kogu lugu. Ei mingit küsitlemist ega probleeme.

Skagwaysse saabudes viisin oma asjad korterisse (väike kolmetoaline eramaja teisel korrusel, jagan seda händleri Paddy ja kelgujuhi, minuealise Liziga), kiikasin korraks kontorisse, et täita vajalikud dokumendid, ning ostsin kohvikus poole tunni jagu Interneti aega, et saata kodustele e-kiri, et olen kohal ja kõik on korras. Seejärel ootas mind eluterve 12-tunnine uni.

Täna varustasin end kohalikus toidupoes mõne päeva söögiga, tegin ülevaate linnakesest (kümnete kaupa turistilelude kauplusi) ja tegin uue 7-tunnise uinaku. Pärast ärkamist vestlesime Liziga erinevatel teemadel nii umbes 3 tundi - tore tüdruk =).

Liz (Elizabeth) on 18-aastane põline alaskalane, kes õpib Fairbanksi kolledžis jaapani keelt. Koertekelgu juhina on ta veetnud 6 aastat oma elust polaarjoone taga väljaspool nö tsivilisatsiooni, kraanivett ja elektrit, kus ta on omal käel omandanud vajaliku keskhariduse. Alaska elanikkond on nii hajutatud, et siin on võrdlemisi kerge saada luba koduseks õppeks: koolid on vaid suuremates asustustes. Ta jääb siia kuni augusti lõpuni, et jätkata seejärel oma kolledžiõpinguid.

Sain Lizilt teada, et tegelikult ulatub siia korterisse kellegi kaitsmata traadita Internetiühendus, mis küll viimasel paaril päeval töötamast on tõrkunud. Sain paaril korral sellele võrgule ligigi, ent see on liiga nõrk, et mu Apple end selle abil Internetti suudaks vedada. Lizi Dell, seevastu, saab sellega päris hästi hakkama. Selle päeva e-posti kontrollisin toast lahkumata.

Olen juba teada saanud, miks nii suur osa ameeriklasi korralikult ülekaalulised on: vaatamata faktile, et suurem osa toidukaupu on kas rasvavabad või vähendatud rasvasisaldusega, müüakse neid täiesti ebaloomulikult suurtes pakendites! Sisenesin poodi mõttega leida omale midagi sarnast sellele, mida tavaliselt söön: peagi sain aru, et ainuke tuttav bränd on Laysi krõpsud ja Coca-Cola. Seejärel püüdsin varustada end võimalikult väikeste pakenditega, et proovida, mis on mis, kuid seegi ebaõnnestus. Jalutasin poest välja toitu täis seljakotiga: pooleteistliitrine pakk vähendatud rasvasisaldusega piima (väiksemaid ei olnud, tavalist piima ka mitte), 6 Hot Dogi saia (kui ma oleks võtnud röstsaia, oleks see olnud umbes 2 korda nii suur kui meie suur Fazeri röstsai), 3 väikest pakki õuna-pirni mahla (neid müüdi vaid kolmekaupa, suured mahlad algasid pooleteisest liitrist), 3 naela õunu (ärge isegi küsige, kui palju see kilogrammides on) (või siiski, mul on ju arvutis kalkulaator: 1,3 kilo), kilone pakk müslit, Philadelphia sulajuust ja pakk tavalist juustu kah. Arve oli 20,34 dollarit. Esimeseks korraks aitab, onju?

Kõht streigib ja koriseb: päevakava ja ajatunnetus on täiesti sassis.

Püüdsin leida omale korralikke töökindaid (kelguköied lõhuvad peopesad muidu täitsa ära), kuid suurused algavad umbes natuke-liiga-suurest. Peaks uurima Paddylt, kust ta leidis omale need nahast peopesadega rattakindad - tal on ka võrdlemisi väiksed käed.

Üldiselt on asjad lihtsalt... täiesti väga korralikult hästi. Kui välja arvata see, et pean oma social security numbri jaoks Juneausse sõitma. Liz võttis alaskalaste olemuse autoküüdist rääkides kokku ühe hea lausega, mis sobib postitust lõpetama:

"People are weird, but they are not going to kill you."

Fakte:

* kruiisilaevade arv Skagways päeva kohta: umbes 2 nädalavahetusel ja 3-5 tööpäevadel
* Skagwayd ümbritsevate mägede kõrgus: umbes 2500 meetrit
* elanikke Skagways: umbes 800
* kelgukoertega töötavaid inimesi üleval laagris: 45

Lennukis teel Alaskale

2006-05-26T11:07:00.000+03:00

Kui ma öises vihmasajus Frankfurt-Hahni lennujaama jõudsin, polnud enesetunne kiita: pea oli lennukis magatud rahutust unest paks, lennujaam aga rahvarohke ja umbne. Õnneks ei tulnud mul seal kaua aega veeta: jõudsin napilt just uksi sulgeva bussi peale, mis mind vähem kui pooleteise tunni pärast Frankfurt Internationali lennujaamas maha pani.

Lennujaamas vahetasin riided ja jalanõud (need Nike'i plätud on ikka hullult mugavad!), pesin väikese kraanikausi kohal juuksed, sättisin end vaikses ja pimedas nurgas laiale pehmete istmetega pingile pikali ning kogusin ausad 6 unetundi, enne kuni hommikune inimeste liikumine ja kära mind lõpuks virguma pani.

Frankfurt International on... suur! Vaatasin hommikul ahastusega pikki järjekordi erinevates check-in'ides ja juurdlesin, kust leida Condori "pukki", kui avastasin, et olin täpselt selle ees seisma jäänud.

Sel hetkel oli nende ligi 6-7 klienditeenindajast vabad pooled, ka pagasikontrolli ei tulnud oodata. Erinevalt minu senisest napist kogemusest lendude ja lennukitega sain end registreeritud ja pagasi ära antud vaatamata sellele, et väljalennuni oli veel ligi 3 tundi - tavaliselt avatakse check-in ju alles 2 tundi enne väljumist. Ei mingit järjekorda ega sebimist: pilet kätte, vajaliku suuna (värav C13) kättejuhatus ja naeratav "Have a nice trip!" kaasa. Bueno.

Lennuk on mugav, stjuuardid vahvad ja lõbusad (mitte niimoodi tehtult naeratavad nagu need Ryanairi omad, aga tõesti siiralt lõbusad ja sõbralikud), ruumi palju: laiutan üksinda kahel istmel, akna ääres.

Lendasime just üle Norra, all on mäed ja lumi. Lumi! Ekraanilt lennutrajektoori uurides tundub, et läheme üle Gröönimaa. Huvitav, kas pilved hajuvad piisavalt selleks, et midagi näha? Iseasi, kas ma selleks ajaks magama pole jäänud...

Sõita on veel üle seitsme tunni.

Fakte:

* Riia-Frankfurt lennupileti hind: ca 500 krooni (Ryanair)
* Seni ebamugavaim lend: seesama Ryanairi Boeing 737 (kitsas, inimesi pungil täis, olematu teenindusega - kuid see-eest odav)
* Frankfurt Internationalis veedetud tundide arv: 10
* Lonely Planet Alaska, mida ma ei ostnud, hind lennujaamas: 25 eurot (tiba palju)
* Frankfurt-Whitehorse lennupileti hind: 537 dollarit
* Frankfurt-Whitehorse lennu kestus: pisut üle 9 tunni
* Seni mugavaim lend/lennukompanii: vaieldamatult Condor

Riia lennujaamas

2006-05-25T17:39:00.000+03:00

Pärast tundidepikkust Riia lennujaamas hängimist tuleb ausalt tunnistada, et... hea on aeg maha võtta. Ma ei ole täna absoluutselt midagi mõistlikku teinud! =)

Jõudnud varahommikuse Tartu bussiga (aitäh, Mikk, ma oleks muidu ju tõesti Tallinna kaudu läinud) Riiasse suundusin otse lennujaama. Kaalunud igaks juhuks kotid (14,5 kilogrammi seljas ja 8,7 käsipagasis lubatud 20/10 asemel) sättisin end ootesaali tagumisse nurka, pistiku juurde - sülari aku tahtis laadimist.

Kui Valga ja Riia vahepeal jõudsin ära näha täispika "Over the hedge" multika (imeline huumor!), siis lennujaamas järgnes sellele Antarktika kelgukoertest pajatav "Eight below". Siinsamas veetsin ka 4,5 tundi ema fotoaparaadi ja oma Maci iMovie videotöötlusprogrammi avastades - tulemuseks on seni minutipikkune pakkimisest ja lennujaamas passimisest pajatav videojupp.

Öösel magatud neljale tunnile ei lisandunud bussis pea midagi, Riia lennujaamas samuti mitte. Et täna öösel või homme varahommikul ootab mind transfer kahe Frankfurdi lennujaama vahel (Hahn ja International), siis ei tea, kui palju eesoleval ööl unetunde kogun. Kõik tundub viivat selle poole, et Frankfurt-Whitehorse lend möödub magades (annaks taevas, et mitte norsates!).

Minuga võiks kaks inimest kaasas olla: ema ja Andre.

Fakte:

* Tartu-Riia bussipileti hind: 75 krooni
* Riia lennujaamas veedetud tundide arv: 10,5

4 päeva sõiduni

2006-05-20T15:05:00.000+03:00

"Miljonite aastate eest liustike poolt vormitud fjordiderikas Inside Passage on Alaska lõunapoolsemaid osi, surutud Vaikse ookeani ja mägede vahele. Skagway ise on napilt 800 elanikuga linnake, mida kullapalaviku ajal läbis aastas üle 20 000 inimese kannustatuna lootusest naasta Klondike'i kullaga. Praegu on linnake turistide pärusmaaks: Skagway sadamas randuvad kruiisilaevad, mis on teel Anchourage'isse või Vancouverisse. Ratsa- ja kelgukoertega sõitu pakkuv pisiettevõte Alaska Excursions turismist elatubki."

Kiire pilguheit ilmainfole ütleb, et praegu ei erine Skagway Eestist sugugi: temperatuur kõigub vahemiku +2 kuni +12, vihmane, udune, tuuline. Kuid olgugi, et ka meil võiks õues kindaid kanda, ei müü neid enam ükski pood - talvekaubad on laos. Olgu, sel juhul ostan need Kanadast.

Vaatasin kriitilise pilguga üle pakkimise nimekirja. Wordis trükituna (Times New Roman, reavahe 1, suurus 12) ulatub see kahele leheküljele - esmapilgul justkui liiga palju, ent välja jätta ei saa neist asjadest ka midagi.

DOKUMENDID
pass (kui ma ennast edasi nii üleval pean, laguneb ta järgmisel aastal lihtsalt koost. Esikaas lopendab juba)
lennubroneeringud (huvitav, mida nad siis teevad, kui ma selle kinnitage-enda-reisi-48-tundi-enne-väljasõitu tegemata jätan?)
tervisekindlustus (andke andeks, sellise väikese paberijupi võin ma ise ka endale valmis teha)
USA ümbrik piirile

PAKKIMISEKS
suur seljakott
väike seljakott
riidest kotid

RIIDED
pesu
sokid
villased sokid
püksid (jah, kõik 5 paari)
t-särgid
valge kampsun
punane pusa
dressipluus
šortsid
valge seelik
müts
jope
kindad
vöö
ujumisriided (keda ma ikka lollitan - ujuma saan ma niikuinii ainult kalipsoga)
kalipso (kõrvalujuvatele morskadele kindlasti meeldib)
sall
pearätik

JALANÕUD
saapad
tossud
sandaalid
plätud

PESUVAHENDID
šampoon
deodorant
hambapasta
hambahari
peegel
rätik
päikesekreem
huulepulk (ei, mitte punane)
kamm
küünetangid
pintsetid

RAVIMID
valuvaigistid
antiseptik (kui ma oma kõrvade juures olevate haavade kraapimist ei lõpeta, läheb mul seda kohe vaja)
sidemed ja liigesetoed
plaastrid
süsi
seedimise jaoks midagi
sääsetõrje (Ott Pabbo tuletas meelde)
nohu- ja köharohi
antibiootikumid
paratsetamool

VARUSTUS
magamiskott
sööginõud (kahvel-nuga-lusikas, tass)
termos
niit ja nõel
kirjutamisvahendid
prillid
tikud
kell
haaknõelad

ELEKTRISEADMED
sülar (kas mu Apple 110 pingega töötab?)
telefon (mitte et mul seal Nokia 3310-ga midagi peale hakata oleks)
laadija
adapter
fotoaparaat (ja -lindid)
taskulamp (et ikka natuke matkavarustuse moodi ka midagi oleks)