Kohe pärast Arches'ist lahkumist võtsime ette veel ühe sisse-ja-välja teeotsa Colorado jõe kanjonis ega pidanud seda kordagi kahetsema: nii õhtu- kui ka hommikuvalguses on ümbritsev iiiiiimeline, iseäranis paljude rantšodega, mis Professor Valleys rohumaadega laiutavad.
Tagasiteel me ööbimispaigast Colorado jõe kanjonis peatusime Andrew soovitatud Negro Billi kanjoni suul. Matkarada kanjoni nurka, Morning Glory kivikaare juurde on selge ja lihtne: 2 miili sisse, 2 miili välja.
Arches’i külastamisest ikka veel punane ja hell, valmistasin end Utah päikese eest korraliku päikesekreemi kihiga ette, kuid päike ise puges peagi kaitsva pilvekihi varju, nii et kõndimine mõnusalt jahe oli.
Matkarada on paljukasutatud: iga 5-10 minutit tagant näed vastutulijaid, enamjaolt laste ja koertega peresid. Teekond võttis aega umbkaudu kaks tundi, sest võtsime asja rahulikult.
Üle oja edasi-tagasi hüplev rada lahknes mitmes kohas pealtnäha sama laiusega teeradadeks ning pani proovile mälu, millist kasutades kanjoni sisse kõndisime – mitte et seal kusagil eksimise hirmu oleks olnud. Tagasiteel tõusis sellest natuke nalja =).
Kuivanud puu juures läksin mälu järgi üle oja, Andre aga jätkas samal kaldal. Umbes 50 meetri pärast kõlas teiselpool tihnikut ja vett pahane: „Miks see oja just siin kõige laiem peab olema?“ Andre polnud esimene, kes selle võltsülepääsu ees seisma pidi jääma ning iga uus jalapaar tegi selle aina usutavamaks rajaks.
2-3 minutit puhkimist ja okste raginat ning tagasi rajal ta, Andre oligi.
„Said kriimustada ka?“
„Ei.“
Lubasin, et kui järgmine kord sinna lähen, võtan kaasa sildi „Suckers‘ Crossing.“
PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.
0 arvamust:
Postitage kommentaar