Minu Alaska on valmis!

Ja otselink kah: www.petroneprint.ee/minu_alaska.php. Jee!

Lõpetussõnad

2006. aasta Alaska kogemuse blogi on lõpetatud: rohkem postitusi siia lisanduda ei tohiks. Sellesuvine seiklus - uuesti Alaskal, kuid seekord liustikul - on kättesaadav aadressil http://suslikute-alaska2007.blogspot.com/

Aitäh neile, kes lugemas ja kaasa elamas käisid! Ning eriti neile, kes sooja sõnaga meeles pidasid või ühendust võtsid =)

Koertelaagri video

Koos sülari garantiist tagasisaamisega (vahetatud emaplaat) olen saanud tegeleda mitme kasuliku asjaga, sealhulgas suvel tehtud videoklippide Internetti üles laadimine.

See on enda lõbuks augustis tehtud videojupp, mis annab hea ettekujutuse laagris toimunust: mida õigupoolest tähendas "dog sled tour" turisti jaoks. Kvaliteet on iseasi küsimus: MySpace ruumipiirangu tõttu pakkisin videot kokku ning pilt on üksjagu teraline. Ometi on see parem kui mitte midagi, onju?

Naudi ja kommenteeri =).

Alaskale jõudmise video

Kui ma tookord, kevadel, Tartust Alaska suunas liikuma hakkasin, ootas mind lennujaamades kaks kümnetunnist ooteaega (10 tundi Riias, 10 tundi Frankfurdis), lisaks 9-tunnine lend Frankfurt-Whitehorse ise. Seepärast võtsin kätte Maci iMovie programmi õppimise, mida jõudumööda nii mõlemas lennujaamas kui ka lennukis teha pusisin.

Lõpuosa (Skagwaysse jõudmine ja korteri vaade) lisasin suvel. Sisuliselt jäi video lõpetamata, sest kui esialgne plaan oli koertelaagri osa kohe sinna otsa panna, siis hiljem mõistsin, et tahan koertest eraldi video teha.

Tagantjärele fotod

Kui Andre ühel mu viimastest tööpäevadest minuga laagris kaasas oli, klõpsis ta ka enda kaameraga. Valgust polnud palju ja päike madal (september ikkagi!), kuid kontrastid osa neist hetkedest meeldejäävaks tegidki.

Need on ühed vähestest fotodest, kus mina ka peal olen: tegin suvel tuhatkonna foto jagu, kuid et kaamera enamusel ajast minu käes oli, olen mina kaamerasilmale jäänud peamiselt väljaspool laagrit või (kui laagris,) siis istuva ja kaamerasse vaatavana.

Kuidas päev välja nägi?

Hommikul Dyea'sse jõudnuna tegime koerad korda ning jootsime kuivtoiduga segatud vett. Hommikuti on vaja, et nad liitrijagu vett enne jooksu sisse joovad, kuid et nad puhast vett ei taha, segamegi maitse jaoks eelmisel õhtul natuke kuivtoitu sisse.

Dusty poosetab nagu ikka ja alati kuudi otsas.

Koerad valmis, laotasime köied ja rakmed maha, panime ATV-l piduri peale, põhiköie esiotsa ankrusse (et koerad omavoliliselt mäkke jooksu ei saaks panna) ning rakendasime kutsad ette.

Fattyl tuli juhust kasutada ning kuudist kaugemale jäävad paigad üle nuuskida.

Kindaid harjusin ma tolleks ajaks juba kogu aeg kandma: köied lõhuvad peopesad ära ning nende pidev mahavõtmine ja tagasi peale panemine tüütu ja ebamugav. Kandsin suve jooksul vist 4-5 paari täiesti räbalaiks.

Kuuleksid sa seda kisa, mida koerad paigal seistes teevad!

Mäkke jõudes rakendasime koerad ATV eest kelgu ette ning sidusime nad kolmes kohas kaldapanga külge - ikka selleks, et 16 koeraga rakend omatahtsi teele ei saaks minna.


Kutsad tõstavad paigale jäädes uuesti kisa. See on nende viis öelda: "No lähme juba!"

Piisab aga liikuma hakata, muutub kõik vaikseks: jooksmine on ainuke, mida nad sel hetkel teha tahavad.

Grand Canyonis lendasid kõik linnud lääne poole

...sest lihtsalt jube tugev tuul oli. =)

Kahju, kui sa midagi nii võimast ühel selle viletsamaist päevadest nägema juhtud: pilves külma ilmaga on sinu all laiuv üle kilomeetri sügav kanjon sama siniselt ilmetu kui fookusest väljas igav amatöörfoto halval paberil.

Tulemuseks on see, et päikesetõusus punava kanjoni asemel on see sinihall jäädvustatud vaid mu mällu, sest pildistada ei olnud siin hommikul ikka tõesti kohe mitte midagi. Ja kõige tagatipuks ei olnud meil ka aega paremat ilma oodata, sest lubasime Anjale lõunaks Las Vegasesse jõuda, ees aga ootas mitmetunnine autosõit.

Andre võttis siiski mõned kahvatuhallid fotod, et saaks vähemalt öelda, et seal tõesti käidud on...

Kui kusagil maailmas on olemas Eedeni aed...

...siis on see Zioni rahvuspargis. Ausõna!

Kui me 3. oktoobri õhtul Zionisse jõudsime, ei plaaninud me seal kauaks peatuda. Ent nähes, kui ürgne oli see org ning kui palju ilu ta silmale pakkus, muutus plaan kiiresti: jäime rahvusparki kuni järgmise päeva õhtuni.

Kuni mõne aasta taguse ajani võisid kõik soovijad sissepääsutasu maksmisel oma erasõidukiga sellele tillukesele teele sõita. Sellest ajast räägitakse vähe ning tõsisel toonil: mitu tuhat autot kandideerisid mõnesajale parkimiskohale, masinad olid pidevas ummikus ning mõne kilomeetri läbimine võttis tunde. Zion tuli välja uue ning tänuväärse poliitikaga: autod tuleb jätta suurele parkimisplatsile ning orgu saab moodsa bussisüsteemi abil, kus propaani kasutav tasuta sõiduk peatub su ees iga 6 minuti tagant, terve päev.

Et peatusi on palju, väljud sa seal, kus süda lustib, ning kui oled valmis järgmisesse kohta sõitma, võtad uue bussi. Ja niimoodi kasvõi terve päev, hommikust õhtuni.

Ka loomad on uue süsteemiga rahul: inimesed püsivad valdavalt põhjalikult ehitatud matkaradadel ning bussijuhid sõidavad aeglaselt ja ettevaatlikult. Hirvi ja kalkuneid (mul ei ole aimugi, mis lind see on, aga ameeriklased kutsuvad neid igatahes "turkey" - olgu siis pealegi kalkun =D) näed sa pidevalt, igal pool, palju, korraga. Ja need ei ole inimeste toidetud loomaaia-asukad, vaid päris vabad metsloomad, küll inimestega harjunud. Toitmine on seal rangelt keelatud ning kontroll tõhus.

Andre kadus koos oma fotoaparaadi ja magamiskotiga parki juba ööpimeduses, mina panin telgi üles laagris ning läksin avastamistuurile pärast päikesetõusu. Kohtusime alles õhtul ning käisime erinevaid radu.

Andre ronis kuuvalgel 2000 jala kõrguse Observation Point'i otsa ning pildistas seal küll ööd, küll hommikut.



Mina võtsin ette pisut madalama Angel's Landing'u, mis pidavat üldjuhul umbes neli tundi aega võtma, kuid minul kulus selleks napilt alla kahe - samas liikusin ma ka otsustavalt kiiresti. Pikast autosõidust väsinud liikmed surisesid mõnusalt hingeldama paneval tõusul, kus ma pidevalt inimestest mööda liikusin. Kaks keskealist meest, kellest ma ülestõusul mööda läksin ning kellega laskumisel kohtusin (nad ei läinud tippu välja) hüüatasid mind nähes: "Nice to see you still standing!" Naersin: pidin vist väikese auruveduri moodi välja nägema.

Kõrgust kartvale inimesele need tõusud sobivad ei ole: ühel hetkel on sul all 200 meetrit otselendu, teisel 600... Viimane kolmandik on paksude raudkettidega varustatud päris tipuni välja, et oleks, kust kinni hoida. Muigasin, kuidas üks naine kahe keti vahel kätega maast hoides küürakil liikus ning raudpostile lähenedes sellest ähmiga kinni haaras. Samas tundsin ka austust selle inimese vastu, kes hirmu trotsides üles liikus.

Alla jõudes plaanisin veel mõnes tipus käia, kuid enne ühes kanjonis voolav oja üle vaadata. "Ülevaatamine" kujunes 3,5 tunni pikkuseks külmas vees reiteni pladistamiseks, sest iga käänaku taga tuli nähtavale uus ja meelitavam. Peagi selgus ka, miks kõigil peale minu spetsiaalselt jões matkamiseks mõeldud kummist jalanõud, püksid ja matkakepid olid - nii kaugele, kui läksin mina, oli vajalik ka spetsiaalne luba. Mina seda oma šortsides ja sandaalides muidugi ei teadnud.

Kui lõpuks tundsin, et hüppeliigesed pidevast külmast õrnaks ja valulikuks muutusid, pöörasin tagasi. Päris väljapääsu juures kohtasin ka suure seljakotiga Andret. Läksime koos tagasi parklasse, võtsime ühendust Anjaga ning otsustasime enne Las Vegasesse jõudmist Grand Canyon ära näha.

Ees ootas pikk sõit.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Bryce'i kanjon

Mida lähemale jõudis päev, millal Las Vegases pidime olema, mida vähemaks jäi aega, et liikuda, näha ning olla, seda, tundub, kaunimaks muutusid paigad, millest möödusime. Bryce'i kanjon on päikeselisel päeval jalust niitev vaatepilt.



Ehk eredamaid näiteid selle kohta, KUI värvikirev see maastik on, tuleb Andre pildistamiskogemusest. Tema sõnutsi võtsid Bryce'is võetud fotod mälupulgal umbes 1,5-2 korda enam ruumi kui ülejäänud ning põhjuseks oskas ta tuua vaid seda, et NII paljude värvide salvestamine on töömahukam.


Mulle meenutas Bryce neid liivalosse, mida suviti rannas ikka tehtud on, kui lainemärjast liivast sorts sortsu haaval naljakad tornid tekivad - ehk ainult selle vahega, et Bryce'is on see kõik ERKPUNANE. Ja erkpunase all ma ei pea silmas tavalisest värvikamat liivakivi, vaid täiesti tavatult eredat PUNAST.


Kui keegi minu käest kunagi küsima peaks, mis on need kohad, mida Utah's kindlasti näha tuleb, siis Arches rahvuspargi, Colorado jõe kanjoni ning National Bridges kõrvale nimetan ma kindlasti ka Bryce'i.

Ning peagi ka Zioni rahvuspargi.

PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.

Grand Staircase ja äikesetorm

Pärast Monument Valley äranägemist (ega seal palju midagi vaadata ei olnud: räpane inimrikas külaliskeskus ja kruusatee, kus sulle kõike mõeldavat ja mittemõeldavat kõva häälega pähe määrida üritatakse) ja üle Glen kanjoni tammi vuramist pidasime plaani kruusateel läbi Grand Staircase'i sõita.

Jõudsime teele ööhakul ning peagi muutus sõit pimedas pesulaual hüppamiseks. Parkisime auto kanjoni põhjas voolava jõe kaldale, sättisime üles telgi ning jäime hommikuvalget ootama.

Kella poole viie paiku hommikul äratas meid kerge tibuvihm ja eemal lööv välk, mis iga natukese aja tagant ümbritsevat valgustas. Mina tõstsin kui mitte öelda paanika, siis mureküsimuse kindlasti: läbitud teel oli näha mitu kohta, kus vihmaveed risti üle meie tee jooksevad ning ühes kohas endaga ka kolmandiku teest kaasa viinud. Teadsin, et kitsas kanjonis ajutise oja tekkimiseks piisab sellest, kui vihma sajab kusagil kõrgemal, ning tulvaveed on ses paigas ohtlikud.

Asi polnud sellest, et meid keegi ära uhtuda oleks saanud, kuid madalapõhjalise linnaautoga (pealegi, rendituga!) ma sinna kinni kohe üldse ei tahtnud jääda. Pidanud Andrega nõu ajasime end kiiresti püsti ning sõitsime tagasi maantee suunas.

Maanteele jõudnud, sai äike meid kätte ning Andrel jagus kauaks pildistamis-, minul aga magamisrõõmu.





PS. Kõik fotod on Andre tehtud, minu lõigatud.

Glen Canyon tamm

(vaata seda väikest punast juppi all vasakus nurgas - olime vahepeal Arizonas käinud)

Suurtest tammidest mõeldes meenub vist paljudele kuulus Hoover Dam Las Vegase külje all. Andrew soovitust järgidest aga uudistasime Glen Canyon tammi, mis küll kuulsale hõimuvennale suuruselt alla jääb, ent sugugi vähem aukartustäratav pole.

Canyon Country Online andmeil on tammi kõrguseks 638 jalga ehk umbkaudu 310 meetrit.


PS. Osa fotosid on Andre tehtud, minu lõigatud.